Kalevipoeg

13.märtsil 2018 Sadamateatris

Mihkel Raud kirjutab oma raamatus "Eestlase käsiraamat", et üks õige eestlane loeb elu jooksul rahvuseepose läbi. Vähemalt nii lubab Mihkel Raua arvates iga õige eestlane endale, et pensionile jäädes võtab ta "Kalevipoja" kätte. Vanemuise teater on eestlastele asja lihtsamaks teinud ja pannud regivärsis kirjutatud rahvuseepose lavale ja nii on võimalik peaaegu kolme tunniga kogu eepose sisuga tutvuda ilma et peaks paksu regivärsis kirjutatud eepost lahti võtma.

Mul polnud vähimatki ettekujutust kuidas "Kalevipoeg" võiks laval välja näha ja ilmselt see oligi üks põhjustest, miks ma endale teatripileti ära ostsin. Teine põhjus oli seal mängiv Anu Lamp, keda paljud kriitikud ja teatrihuvilised kiidavad, kuid keda mina pole teatrilaval veel näinud (vähemalt mulle ei meenu, et ma oleksin teda näinud). Kolmas ja ehk kõige mõjuvam põhjus oli see, et ka mina olen korduvalt eepose kätte võtnud ja plaaninud seda lugeda, kuid pole väga kaugele jõudnud. Eno Raua versiooni olen siiski läbi lugenud, aga see oli kooliajal ja ega ma sellest suurt midagi ei mäleta.

Tundub, et tänapäeva kooliõpilastel on selle võrra lihtsam, et nad ei pea isegi Eno Raua kokkuvõtet lugema, vaid lähevad klassiga teatrisse „Kalevipoega“ vaatama. Vähemalt eilsel etendusel oli saalis päris mitu klassitäit kooliõpilasi ja tundus, et neile meeldis nähtud lavastus väga. Nimelt olid just kooliõpilased need, kes esireas istudes esimesena püsti tõusid aplodeerimise ajal ja mõne hetke pärast oli ka tagumistest ridadest kooliõpilaste juubeldamist kuulda.  Selles osas pean kooliõpilastega nõustuma, et hea etendus oli. Esimese vaatuse jooksul olin ma täiesti kindel, et siit tuleb midagi head ja etenduse lõpus olen valmis kasvõi üksinda püsti seistes aplodeerima. Teises vaatuses oli midagi minu jaoks juba paigast ära ja etendus nii kaasahaarav ei tundunud. Samas teine vaatus sai kõige kiiremini läbi. Algas ja juba jälle oli vaheaeg. Ma nüüd ei teagi, kas siis oli see ajaliselt kõige lühem, või oli seal tegevus kõige kaasahaaravam ja seepärast tundus aeg nii kiiresti mööduvat. Ja siis tuli minu jaoks see kõige raskem osa. Ma ei tea, mis juhtus, kuid kolmandast vaatusest ei mäleta ma absoluutselt mitte midagi. Vaheajal polnud väsimusest mingit märkigi, kuid nii kui näitlejad uuesti lavale tulid, hakkasin ma haigutama ja nihelema. Olen ma ju varemgi peale tööd teatrisse läinud ja ma tean, et selline väsimus saab minust ainult siis võitu, kui laval toimuv mind enam ei köida. Seega ma ei teagi, kas kolmanda vaatuse ajal juhtus midagi minuga, et ma ei suutnud jälgida või vajuski etendus kolmandaks vaatuseks lihtsalt ära ja ma seetõttu ei suutnud enam jälgida.  Sest tegelikult etenduse esimesed kaks vaatust olid huvitavad ja ma nautisin seda, mida mulle lavalt pakuti. Igatahes olen ma kergelt šokeeritud sellest äkitsest meeletust unevajadusest.

Kogu lavastus on üles ehitatud nii, et suurema osa ajast on laval jutustaja (Anu Lamp), kes sisuliselt loeb "Kalevipoega" ette ja jutustab, mis parajasti toimub. Siiski vahel jutustaja lihtsalt jälgib, mida Kalev, Linda, Kalevipoeg, Soome tuuslar, Soome sepp jne üksteisega räägivad ja mida teevad. Kui ma kava ostsin ja sealt nägin, et Anu Lamp on jutustaja, siis olin veidi pettunud. Pettumust suurendas ka see, et etenduse alguses ei saanud ma esimestest Anu Lambi öeldud sõnadest mitte midagi aru. Ma nimelt arvasin, et jutustaja on  ainult loo alguses laval ja sisimas ma tahtsin Anu Lampi rohkem laval näha. Ja kui ma esimestest sõnadest aru ei saanud, mõtlesin, et kuidas see võimalik on, sest Anu Lamp on ju lavakas õppejõud ja tema peaks ometigi teadma kuidas ennast arusaadavalt väljendada. Etenduse edenedes mu pettumus asendus siira rõõmuga, et Anu Lamp on umbes 99% etenduse ajast laval ja peale esimest lauset sain kõnest ka suurepäraselt aru. Lisaks kõnest aru saamisele tekkis sinna ka järjest enam nüansse lisaks, mida oli väga põnev kuulata ja jälgida. Kahju, et Anu Lamp enamasti Tallinna Linnateatris mängib ja sinna nii raske pileteid saada on. Tahaks teda veel laval näha, sest mulle tundub, et ta on minu tüüpi näitleja. Keegi, keda on ka siis huvitav vaadata kui ta laval lihtsalt seisab ja räägib. Praegu meeldis mulle eriti see, kuidas ta haraka ja kaarna kombel rääkis. Ma vahel lihtsalt vaatasingi Anu Lampi ja seda, kuidas ta rääkis ning ei pannud üldse tähele, mida teised näitlejad nt laval tegid kui jutustaja üleval rõdul seisis.

Kui juba näitlejatest rääkida, siis minu lemmikuks osutus sel korral Karol Kuntsel just Soome tuuslari rollis. Ma isegi ei oska öelda, mis mulle konkreetselt meeldis, kuid kogu see kompott liikumisest ja kostüümist ning näitlejast seal sees oli kuidagi väga kaasahaarav. Parajalt kratilik, energiline ja naljakas. Minu meelest kogu saal naeris Soome tuuslari ilmumise peale. Koolilapsed naersid veel siili ja sarviku ilmumise peale. Ilmselt meeldisidki publikule veidi fantaasiarikkamate (suured sassis juustega parukad, karvased kostüümid jne) kostüümidega tegelased, kes rääkisid naljakalt. Mulle meeldis veel Piret Krumm just Saarepiiga rollis. Tegelikult mulle roll kui selline väga ei meeldinudki, kuid mulle meeldis Saarepiiga heliseva häälega lauldud laul. Selliseid laule oleks võinud rohkem olla. Ilmselt just nende laulude pärast Piret Krumm lavastusse võetigi ja siis oleks võinud teda veidi rohkem ära ka kasutada. 

Lisaks ei saa ma aru, miks lavastaja Karl Laumets pidi ise Kalevipoega mängima? Mulle oleks keegi veidi vanem ja kogukam Kalevipoja rollis rohkem meeldinud. Näiteks Tanel Jonas. Ma saan aru küll, et Kalevipoeg oligi oma vendadest noorem, kuid samas oli ta nendest ka tugevam. Praegu jäi mulle Kalevipoeg liiga lapseks ja kiitsakaks. Minu jaoks ta lihtsalt ei olnud Kalevipoeg, vaid mingi suvaline noor poiss. Kohati jäi mulle tunne, et lavastaja on end peaossa pannud seetõttu, et tema on loo ise dramatiseerinud ja lavastanud ja siis saab ta oma fantaasiat kõige paremini lavale tuua, kuna ta teab ise täpselt, millist Kalevipoega ta vaimusilmas ette kujutab. Mind aga häiris selline Kalevipoeg kogu etenduse juures kõige rohkem ja seetõttu ei olnud  minu silmis etendus ka terviklik. Millest on iseenesest väga kahju, sest ülejäänud näitlejad, kostüümid, heli-, valgus- ja lavakujundus täiendasid üksteist suurepäraselt. 

Eriti meeldisid mulle lavakujunduseks olnud lauad, sest ilmselt teavad kõik kuidas Kalevipoeg lauakoormat vedas ja  seega oli lavakujundus sümboolne. Ma ainult ei saanud aru, et miks Kalevipoeg ei võinud lavastuses võtta ühte lauajuppi ja sellega Peipsi sortsi poegi lüüa, vaid pidi seda kujundlikult tegema. Aga muidu oli päris huvitav vaadata, kuidas erinevad tegelased nende laudade vahel liikusid ja vastavalt vajadusele end nende varjus varjasid või nähtavale tõid. Samas ma ei kujuta "Kalevipoja" lavastust mingi suure lavakujundusega ette. Näiteks sellisega, kus ongi eraldi sepa töökoda, paadid, kivid jne lavale välja  toodud. Selline Kalevipoja maailma ettekujutamine oli parajalt märgiline, sest ega keegi meist ju  päris kindlasti ei tea, milline see tegelik Kalevipoja maailm oli ja nii saabki igaüks endale oma muinasjutu maailma ette kujutada. Veel meeldis mulle näitlejate liikumine, mis kohati oli väga tantsuline. Ometigi ei leidnud ma kavalehelt, et lavastusse oleks koreograaf kaasatud. Eks siis oli lavastaja nii palju andekas, et suutis ise sellised liikumised välja mõelda.

Kui ma juba kriitikanooli pilduma hakkasin, siis mind veidi häiris et tekst oli regivärssi jäetud. Ma nimelt lootsin, et regivärss on proosaga asendatud ja seeläbi kõrvale lihtsamini kuulatavaks tehtud. Osaliselt oli seda regivärssi muidugi muudetud ja sinna oli uuema aja fraase ka lisatud, kuid need olid samuti püütud regivärssi panna. Mõnes üksikus kohas siiski oli ka proosat kuulda. Sellise teksti kuulamine tekitas minus kohati tunde nagu ma vaataksin ooperit/operetti/muusikali ja pean vahel subtiitritelt lugema, mis just parjasti laval toimub. Ehk, et päris igast sõnast aru ei saanud nagu tavalise proosateksti puhul, kuid üldpildi laval toimunust sai siiski kätte. Keegi publiku hulgast mainis, et ega „Kalevipoega“ ei saagi teisiti lavastada, kui see lavastatud oli. Seega võib-olla on ikkagi õige, et lavastus oli regivärsis. Küll aga nõuab selline vorm teatris vaatajalt veidi rohkem pingutamist ja kaasamõtlemist, et kõigest aru saada ja ehk see pingutamine ja kaasa mõtlemine ongi üks põhjus, miks ma nii ära väsisin kolmandaks vaatuseks.

Siiski ei pea kartma, et regivärss lavastuse tänapäeva inimestele kaugeks muudab. Kuigi lavakujunduses on kasutatud puitu ja laastupuru, mis võivad ka viidata ennemuistsele ajale, siis leiab lavastusest hulgaliselt vihjeid tänapäeval aktuaalsetele probleemidele. Näiteks see, kuidas Kalevipoeg Saarepiiga ära vägistab või kuidas Põrgutütred endale mehi soovivad ja millised nõudmised neil meestele on ja kuidas need nõudmised vähenevad kui ainult mingi mehe endale kõrvale saaks ja üksinda ei peaks jääma. Ma olen kindel, et kui ma poleks viimase vaatuse ajal ära väsinud, siis ma oleks veel rohkem paralleele leidnud. Mingi aeg mõtlesin teatrisaalis istudes, et kui mina oleksin kirjandusõpetaja, siis ma laseksin õpilastel peale teatris käimist kirjutada kirjandi teemal „Kalevipoeg aastal 2018“.

Kindlasti ongi „Kalevipoeg“ suurepärane valik koolilastega teatrisse minekuks ja nagu mina enda etenduselt nägin, siis lastele nähtu meeldis. Üldse on mul tunne, et kuna tegemist oli noore lavastajaga ja (vist) Karl Laumetsa lavastajadebüüdiga, siis ongi lavastus noortele paremini mõistetav. Vähemalt mulle tundus nii, sest vanemad inimesed plaksutasid üsna tuimalt ja nii mitmedki neist jäid hiljem istuma või tõusid ainult selleks, et kiiremini saalist välja pääseda. Samuti jäid peale kumbagi vaheaega saalis mõned toolid tühjaks ja just need toolid, kus olid eakamad  inimesed istunud. Nagu ma juba mainisin, siis üldmulje lavastusest mulle meeldis, kuid ma arvan, et kogenum lavastaja oleks veelgi parema lavastuse suutnud luua ja kindlasti on tulevased etendused paremad, sest praegu olid mõned näitlejad veel veidi rabedad. Aga kes tahab näha ja kuulda kuidas Anu Lamp meie rahvuseepost ette loeb, siis neil soovitan sammud teatrisse seada. Või kui keegi tunneb, et tahaks „Kalevipoega“ lugema hakata, aga pole selleks veel piisavat tõuget saanud, siis minge teatrisse. Minul tekkis küll tunne, et peaks eepose kätte võtma ja ära lugema, et mis seal täpselt siis juhtus.

Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald

Lavastaja ja dramatiseeringu autor: Karl Laumets

Kunstnik, video- ja valguskujunduse autor: Kristjan Suits

Helilooja: Robert Jürjendal

Mängisid:

Karl Laumets - Kalevipoeg

Anu Lamp - Jutustaja

Piret Laurimaa - Linda, Vanarauk, Vanem põrgupiiga

Marika  Barabanštšikova - Saare eit, Põrgu eit, Mõõk, Siil, Keskmine põrgupiiga

Piret Krumm - Saarepiiga, Peipsi sorts, Noorem põrgupiiga, Õde

Riho Kütsar - Kalevipoja vanem vend, Saare taat, Soome sepp, Alevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Sarvik, Pajahoidja, Sõnatark

Tanel Jonas - Kalev, Kalevipoja keskmine vend, Soome sepa vanem poeg, Sulevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Pajahoidja, Sõnatark

Karol Kuntsel - Soome tuuslar, Soome sepa keskmine poeg, Olevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Pajahoidja, Lapu tark ehk Varrak

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

* - Päisepilt pärit Vanemuise kodulehelt ja pildi autoriks on Gabriela Liivamägi