Vanad ajad

9.detsembril 2017 Eesti Draamateatris

Pilt Draamateatri kodulehelt

„Kas mäletate esimest kohtumist oma Armastatuga? Milline oli sel päeval ilm, mida ta seljas kandis, mis muusika mängis…? Kas te kohtusite kinos või seltskonnas? Kas ta naeratas kuidagi eriliselt, tegi ainult talle omase liigutuse, tegi midagi sellist, mis kuulub ainult teie Mälestustesse? Olge valmis – kõik võis olla täiesti teisiti. Heal järjel abielupaar kohtub üle kahekümne aasta naise endise sõbrannaga, kes elab nüüd Sitsiilias.

Idüllilises maamajas, akna taga kohisemas sügisene meri, kandub jutt loomuldasa vanadele aegadele. Nukrad meloodiad juhatavad neid aga tundmatusse, sest minevik on tegelikult sama lahtine kui tulevik. Mälu keerdkäike, võimu, armastuse ja sõpruse puntraid ning põimumisi avab ainult talle omasel pöörasel moel briti näitekirjanduse suur uuendaja ja stiilimeister Harold Pinter. Või oli see keegi teine kirjanik? On see näidend hoopis millestki muust?“ Just nii kirjeldab lavastaja Peeter Raudsepp Eesti Draamateatri kodulehel lavastust „Vanad ajad“. Kohe kui ma seda kirjeldust lugesin, hakkas mul vaimusilmas armukolmnurk tekkima ja ma kujutasin enam-vähem ette, millises suunas tegevus toimuda võiks. Ja see, kuidas lavastus minu kujutlustes välja nägi, tekitas minus kohe soovi lavastust näha. Siis ma veel ei teadnud, kui valesti ma lavastuse sisu endale ette olin kujutanud…

Võib-olla oleksin ma lavastust endale teisiti ette kujutanud, kui ma Harold Pinteri loomingust midagi teadnuksin. Skeptiliseks muutusin ma vahetult enne etendust, kui olin endale kava soetanud ja sealt lugesin, et kõnealuse lavastuse tegelased lihtsalt istuvad, joovad kohvi ja räägivad. See ei tundunud mitte kuidagi kokku sobivat minu kujutluses sündinud lavastusega. Õnneks lugesin edasi, et Harold Pinter keskendub oma näidendites sõnadele ja inimeste kujutlusvõimele. See andis juba lootust, et ehk ikkagi on tegemist sellise lavastusega, mis mulle meeldida võiks. Sest mulle meeldib kui keskendutakse sõnale ja sealt ümbert puudub liigne "vaht".

Kui nüüd üdini aus olla, siis etenduse esimesed minutid ainult süvendasid minu pessimismi ja mingil hetkel olin ma lausa selles staadiumis, et äkki poleks ma pidanud üldse teatrisse tulema oma aega raiskama ja ehk oleks targem vaheajal lahkuda. Siiski läks etendus kohe varsti nii elavalt käima, et lahkumise mõtet mul ei tulnud enam kordagi pähe. Ilmselt oli asi selles, et ma polnud end etenduseks ette valmistanud, kuna ma ei teadnud Pinteri loomingust midagi. Nimelt kasutab Pinter oma näidendites suuri pause ja põhirõhk ongi sõnadel. Ma ei oska öelda, kas lavastaja Peeter Raudsepp oli neid pause veel rohkem võimendanud või mitte, aga mind ehmatas see suur vaikus laval alguses ära. Teatris ei saa ju niimoodi olla, et öeldakse üks sõna ja seejärel on pool minutit pausi. Või tegelikult saab ka nii  olla, aga sellist lavastust oleksin ma oodanud mujalt kui Eesti Draamateatrist. Tegelikult ei olnud see vaikus üldse nii suur, kuid selline rütm vajas harjumist. Umbes nii nagu Shakespeare värssides kirjutatud lavastuste vaatamine eeldab vastavat eelhäälestust, oli ka siin.

Ma olen üsna kindel, et näitlejatele on sellist sõnale keskenduvat lavastust väga raske mängida. Kõik emotsioonid, tegelaste olemus ja kogu ülejäänud sündmustik tuleb luua ainult sõnu ja enda häält kasutades. Laval olid küll diivanid istumiseks ja paar väikest lauakest mida kasutati peamiselt kohvikannu ja  -tasside ning sigaretipaki hoidmiseks, kuid suurem osa dekoratsioone sündis vastavalt näitlejate antud tekstile iga vaataja enda peas. Kindlasti on loogilist kuid pikka teksti näitlejatel kergem pähe õppida ja seda hiljem esitada, kui mingeid üksikuid fraase või sõnu, mida tuleb teatud pauside järel öelda. Seda enam, et need pealtnäha juhuslikud üksikud sõnad olid öeldud kindla rütmiga. Kohati meenutaski lavastus ping-pongi või tennist kus vastased üksteisele palli loobivad. Lihtsalt palli asemel olid kasutusel sõnad, mida üksteise suunas saadeti.

Seetõttu olen ma üsna kindel, et iga inimene tõlgendas nähtud etendust isemoodi ja nägid hoopis erienvaid pilte silme ees. Kõik oleneb sellest kuidas keegi sõnu mõistab ja mis emotsioone konkreetsed sõnad neis tekitavad. Kohati tundus mulle nagu ma oleksin raamatut lugenud, sest sündmustiku sain ma endale ise ette kujutada. Näitlejad laval olid lihtsalt sõnad, mida ma raamatust loen. Minu jaoks oli nähtud elav raamat huvitav, sest see oleks nagu minu elust rääkinud. Kõik need Kate (Hilje Murel) ja Anna (Kersti Heinloo) nooruspõlve pikkade jalutuskäikude ja pimedas toas jutuajamiste ning naermiste meenutamised tõid mulle meelde minu enda pikad jalutuskäigud ja naermised sõbrannaga. Minu enda mälestused, kogemused ja emotsioonid aitasid mul Kate ja Annat paremini mõista ja võib-olla just seetõttu muutusid nad mulle ka etenduse edenedes järjest huvitavamaks. Kindlasti tegi etenduse huvitavaks ka ainulaadses stiilis näidend (minu esmatutvus Harold Pinteri loominguga).

Muidugi ei saa ma ka näitlejaid alahinnata. Ega lavastajat ja kunstnikku, kes selle näitlejate trio sellisel kujul lavale tõid. Kui välisest poolest rääkida, siis eriti meeldis mulle sõbrannade Kate ja Anna vastandlikkus, mida olid lavastaja ja kunstnik rõhutanud (teadlikult või alateadlikult). Nii näiteks mängis unistavat Kate heledapäine Hilje Murel, kes (juhuslikult?) kandis ka võrdlemisi heledaid riideid ja tema vastandiks oli Anna, keda kehastas punapäine Kersti Heinloo. Kui Kate oli unistav ja pigem hajameelne, siis Anna oli see aktiivsem pool, kes Kate eest hoolitses ja kelles tundus rohkem temperamenti olevat. Kersti Heinloo punased juuksed ja punane kleit ning kontsakingad (vastukaaluks Kate toajalanõudele) ainult võimendasid seda kui erinevad kaks sõbrannat tegelikult olid/on. Vaatasin just teatri kodulehelt pilte lavastusest ja Kate kollane pluus ei ole väga hele (mälu teeb ikka vingerpusse), kuid kogu tema olemus ja riietus mõjusid heledalt ja tuhmilt Anna kõrval. Samuti rõhutab Kate kostüüm (vähemalt minu jaoks) korralikku "pai tüdrukut", kes on kirikuõpetaja tütar, kelle vastandiks on siis punases kleidis ja kontsades mehi hullutav "Femme  fatale" Anna. Kahe naise vahele jäi Kate abikaasa Deeley, kes oli nagu ühenduslüli või salavõti teksti lahti mõtestamiseks. Enamasti oli just Deeley see, kes oma jutuga andis vihjeid selles osas, kuidas pealtnäha nii erinevad naised ning nende mälestused (mis ei paistnud üldse samast ajast pärinevat) omavahel seotud on.

Nüüd oleks vist õige aeg näitlejaid kiita. Nagu ma juba enne kirjutasin, siis sellise näidendi ära õppimine ja omaseks tegemine on näitlejatele paras pähkel. Kui näidendis pole palju teksti (nagu Pinteri puhul), siis on näitlejatel eriti keeruline tegelaskujule pihta saada ja kõiki kihte ära tabada, sest pole teksti, mille põhjal tegelaskuju tundma õppida. Mulle tundus, et praegu olid küll kõik kolm näitlejat oma tegelaskujud enda omaks teinud. Siiski pean naisi sel korral rohkem kiitma, sest esiteks oli Kersti Heinlool kõige suurem sõnaline osa ja kuigi ta enamuse ajast ainult istus, siis ma nägin väga palju erinevaid tundevärvinguid ja emotsioone tema tegelaskujus. Ma pole Kersti Heinlood küll palju laval näinud, kuid ma julgen väita et Anna oli tema kõige huvitavam roll, mida ma näinud olen. Ma ei oska seda korralikult sõnadesse panna, aga Anna tundus paras intrigant ja samas hooliv naine olema. Ma arvan, et need, kes lavastust näinud on, saavad aru mida ma mõtlen. Seevastu Hilje Murelit olen ma natuke rohkem laval näinud ja alguses häiris mind tema Kate väga. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas saab keegi nii naiivne ja unistav olla. Ilmselt mind ajas Kate närvi lihtsalt seetõttu, et ma ise olen paras naiivitar ning üsna suur unistaja. Aga tulles tagasi Hilje Mureli osatäitmise juurde, siis mulle meeldis see pidevalt unistav nägu, milles ükski emotsioon välja ei paistnud (välja arvatud see üürike sekund, kus Deeley Kate naeratama suutis panna). Isegi kohvikannu ja sigarette võttis ta nii nagu ta oleks üksinda mõnes teises dimensioonis. Minu meelest oli Hilje Murel hoolimata vähesest tekstist Kate olemuse väga hästi ära tabanud. Ka Tiit Sukk mängis Deeleyt hästi, kuid minu silmis ei jõudnud ta kahele naisnäitlejale järele ja ei pidanudki jõudma, sest tema oli lihtsalt ühenduslüli kahe erineva mineviku vahel. Üleüldse tundus mulle, et rohkem rõhutatakse naisi ja nende mõju meestele. Jällegi, see kõik võis ka täiesti vastupidi olla.

Kui alguses tundus mulle, et tegemist on täiesti igava etendusega, siis etenduse arenedes tundus asi juba täitsa vaadatav ja kui teise vaatuse keskel etendus ootamatult katkes, sain aru, et tegelikult on laval toimuv mind nii enda sisse mässinud, et ilma lõppu nägemata mina täna õhtul siit teatrist ei lahku. Ootamatus, mille tõttu etendus katkes oli ühel hetkel meie peade kohal üürgama hakanud tuletõrjealarm. Sellele järgnes kohe ventilatsiooni undamine. Mingit paanikat ei tekkinud (vähemalt ei paistnud välja küll), kui paar külastajat välja arvata, kes üsna kiirelt saalist välja läksid, ja nii me siis lihtsalt istusime ja ootasime, et mis saama hakkab. Mul tulid kohe meelde enda ühikas elamise ajal üle elatud tuletõrjealarmid ja see, kuidas ühel korral sai isegi öösel kell 2 koos oma kõige olulisemate asjadega õue evakueerutud. Võib-olla on see nüüd natuke naiivne või egoistlik, kuid minu ainus mõte oli alarmi ajal see, et loodetavasti etendus ikka jätkub, sest just läks laval põnevaks ja ma tahan ikkagi teada, mis lõpuks tegelastest saab. Tõe huvides pean mainima, et kui publikuteenindaja palus meil saalist lahkuda, siis hakkas mul ikka jalg all värisema ja mõtlesin, et kui majas peakski tulekahju olema, siis ei pääse ma viiendalt korruselt alla garderoobi mantli järgi ja kuidas ma keset hilist õhtut ilma üleriieteta Tallinnas olen ja kuidas ma tagasi Tartusse saan. Pilet oli võetud mul kell 22 väljuvale bussile ja järgmine buss väljub kell 23, kuid see oli välja müüdud.

Õnneks selgus peagi, et tulekahjut siiski majas ei ole ja etendus jätkus. Kahjuks ei suutnud ma siis enam etendusele väga keskenduda, sest see mõte, et ma ei jõua bussile tiksus ikka peas. Samuti olid näitlejad alarmist häiritud, sest nii mõneski kohas tuli ette tekstiga koperdamist. Küll aga ei saanud ma aru, et lavastuse tempo oleks muutunud ja sõnad lendasid laval edasi samasuguse hooga nagu enne. Mulle tundus isegi, et peale alarmi elas publik (keda kahjuks oli poole vähem) etendusele veelgi hoogsamalt kaasa, sest eks mõte võimalikust tulekahjust liitis nii publikut kui ka näitlejaid, sest reaalse ohu korral oleksime me kõik sama võrdsed olnud.

Kahjuks jäi mul lõpp ikkagi arusaamatuks, sest ma ei suutnud enam keskenduda. Küll aga on mul need samad mõtted peas, et tahaks ikkagi näha, mis lõpuks tegelastest sai. Nüüd on mul juba väike teadmine lavastusest olemas ja ma oskaksin end vastavalt häälestada, seega tuleb vist veel kord Draamateatrisse minna ja teadlikult süveneda sellesse, millest vanad sõbrad räägivad. Ilmselt on järgmiseks korraks minu mälu juba oma töö teinud ja ma näen etendust hoopis teise nurga alt kui praegu.

Autor: Harold Pinter

Lavastaja: Peeter Raudsepp

Kunstnik: Riina Degtjarenko

Mängisid: 

Hilje Murel - Kate

Kersti Heinloo - Anna

Tiit Sukk - Deeley

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN