 |
| Pilt pärit Vanemuise teatri kodulehelt |
Aastal 2014 kuulutas Eesti Etendusasutuste Liit, et nemad teevad Eesti
Vabariigi 100. aastapäevaks kingituseks teatrisarja „Sajandi lugu“. Ma hakkasin
juba siis seda juubeliaastat ootama, sest esiteks tundus huvitav kuidas pealt näha
nii eriilmelised teatrid (näiteks kooslus Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühendus)
ühise lavastuse loovad. Teiseks on teatrisarja idee tutvustada Eesti ajalugu
läbi selle saja aasta ja mulle on alati meeldinud Eesti ajalooga tutvuda nii
teatri kui raamatute vahendusel. Seega tõotas huvitav projekt tulla. Korraks
oli idee kõik lavastused ära vaadata, et siis kogu ajaloost täielik ülevaade
saada, kuid selles olen ma juba ebaõnnestunud.
Nimelt on teatrisarja esimene ühislavastus juba esietendunud (Teater NO99
lavastus „Revolutsioon“ esietendus augustis) ja ma pole seda näinud.
Septembrisse oli määratud Teater Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühenduse
(edaspidi kasutan lühendit STÜ) ühislavastuse esietendus. Vanemuine ja STÜ
otsustasid aga ühise pealkirja „Rännakud“ all lavale tuua kaks erinevat
lavastust – kumbki teater oma nägemuse 1920.-1930. aastatest. Rohkem infot
teatrisarja „Sajandi lugu“ ja selle raames toimuvate lavastuste kohta leiab
SIIT. Septembri alguses esietendus STÜ lavastus „Rännakud. Tõotatud maa“ ja
29.septembriks oli planeeritud Vanemuise „Rännakud. Maarjamaa laulud“
esietendus.
Vanemuise hooaja avaüritusel tutvustati ka teatrisarjale pühendatud
lavastust „Rännakud. Maarjamaa laulud“ ja seal ei tekkinud mul mingit erilist
emotsiooni lavastusega seoses. Juhuste kokkulangemise tõttu sain aga
29.septembri töölt vabaks ja mõtlesin, et kui pileteid on pakkuda ja mul on
vaba õhtu ning EV 100 projekti raames tehtav lavastus toimub praktiliselt minu
tagahoovis, siis oleks patt teatrisse minemata jätta. Tegelikult toimus samal
päeval Sadamateatris ka STÜ versiooni etendus. Ma korraks isegi mõtlesin, et
külastaks mõlemat etendust ja vaataks siis terviklikult etenduse ära. Siiski
viimasel minutil otsustasin ainult Vanemuise lavastusele pileti osta ja
mõtlesin, et kui Vanemuise nägemus peaks tekitama isu teist nägemust ka näha,
siis on võimalus järgmisel päeval STÜ nägemust vaatama minna. Etteruttavalt
võin ära öelda, et STÜ nägemust ma peale Vanemuise nägemust näha ei taha. Aga
miks, sellest saate aru edasi lugedes.
Kui nüüd aga etenduse juurde tulla, siis Vanemuise kodulehelt
sisututvustust lugedes jäi mulle mulje, et põhirõhk on eesti keele tekkimisel.
Ma olin üsna kindel, et laval saab näha nö klassikalist etendust, kus pidevalt
midagi toimub. Et tulebki mees nimega Johannes Voldemar Veski ja hakkab siis
eestlastele foneetikast rääkima ja seda õiget ja korrektset eesti keelt looma. Tegelikkuses
rääkis lavastus keelest ja sellest kuidas saab keelt erinevalt mõista. Näiteks
kuidas saab ühel sõnal olla mitu erinevat tähendust või miks me tähistame
näiteks sõnaga „ema“ just ema? See osa mulle meeletult meeldis, sest need
mõtted on ka minul pidevalt peas olnud. Just see osa, et kuidas me teame et puu
on just puu ja mitte põõsas. Miks anti neile sellised nimed. Samas sain
etendusest endale veel palju uut mõtlemisainet keele teemal juurde. Ma julgeks
isegi öelda, et lavastus ei kujuta mitte niivõrd eesti keele kujunemist, kui
pigem laiemat filosofeerimist eesti keele üle. Lisaks aitab lavastus mõista kui
oluline on tegelikult meile oma keele omamine ja säilitamine.
Selleks, et keele tekkimisest aimu saada tulevad esmalt lavale kaks meest,
kes annavad mõista, et üks nendest (keda hakatakse paljutähenduslikult Veskiks
kutsuma) tuleb eestlaste vaikimist lõpetama ja annab neile keele, teist meest
nimetatakse kavalehel meheks, kes pole kaotanud usku jumalasse. Seejärel mehed
lahkuvad lavalt ja ükshaaval hakkavad lavale tulema näitlejad. Esimesena
tulevad Külliki Saldre ja Jaanus Tepomees, kes kehastavad ema ja poega. Ema
vaikib, poeg räägib ja räägib pikalt sellest, kuidas emadel on oma keel –
emakeel ja et emad sageli vaikivad. Veel räägib poeg sellest kui suur jõud on
sõnal. Ja ema ikka vaikib. Ema vaikib ka siis, kui ta koos pojaga lavalt lahkub
ja lavale tuleb Marika Barabanštšikova, kes räägib armastusest. Kuidas ühed ja
samad sõnad: „Ma armastan sind kõige rohkem maailmas“ võivad kõlada nii
erinevalt ja tekitada erinevaid tundeid erinevates inimestes. Või ka samas
inimeses kuid erinevatel aegadel. Seejärel tuleb lavale Merle Jääger, kes
räägib oma ema keeles – võro keeles ja siis oma isamaa keeles – eesti keeles.
Kui Merle Jääger lahkub, tuleb lavale Piret Laurimaa, kes hakkab jutustama
pilti vanast talumajast koos põldude, metsa, järve, pilvede ja toonekure pesaga.
Praeguseks on see maja ammu maha jäetud ja põlenud, kuid see pilt talumajast
koos põldude, metsa, järve, pilvede ja toonekurgedega püsib. Mistõttu on
oluline, et kõik detailid oleks pildil olemas ja õigete sõnadega kirjeldatud.
Vahel peab naine laval pildi kirjeldust alustama otsast peale, sest ta unustab
detaile. Aga midagi ei tohi unustada, sest muidu tulevik ei tunne seda pilti
sellisena nagu see minevikus oli. Seejärel tuleb lavale Margus Jaanovits, kes tundis
lihtsalt hästi sõnu ja teadis kuidas neid kasutada. Lõpuks tulid jälle lavale
ema ja poeg ning ema ikka vaikis. Kuni lõpuks ütles üsna vaikselt miks ta
vaikib. Ja läinud nad olidki. Kui ema ja poeg peale ema rääkima hakkamist
lavalt lahkusid tulid lavale tantsijad. Ülejäänud lavastuse nägimegi laval
ainult tantsijaid. Nagu Vanemuine lavastuse tutvustuses ütleb, siis tantsiti
eesti keeles.
Kõik eelpool mainitud lood olid väga huvitavad ja neid oli nauditav
vaadata. Kuid mulle oleks meeldinud, kui tegemist oleks ühtse tervikuga olnud.
Kõikide tegelaste lood oleks võinud omavahel kuidagi seotud olla. Hetkel oli
kõiki ühendavaks lüliks eesti keel ja sõnade olulisus, kuid erinevatel teemadel
rääkimine killustas lavastust. Kui iga tegelane oleks kasvõi ühe sõna õhku
paisanud, millest siis järgmine tegelane kinni haarab ja edasi räägib, siis
oleks lavastus palju loogilisem ja sügavam olnud. Lisaks jäi lugu lahtiseks.
Kui lavastus algab sellega, et üks mees saadab teise eestlastele keelt õpetama,
siis oleks üsna loogiline, et lõpuks näidatakse ka seda, kuidas ülesanne
täidetud sai. Vähemalt minu jaoks oleks see loogiline olnud, kui need kaks
meest oleksid kasvõi selle sama lambipirni all lõpus jälle kokku saanud ja
kasvõi ühe lausega kogu asja kokku võtnud. Võib-olla oleks see üks lause kogu
lavastuse ka praegusel kujul terviklikumaks muutnud. Veelgi rohkem tekitas minu
jaoks killustatust tantsijate lavale tulek. Ma ootasin kogu aeg, et millal see
tantsijate vahepala läbi saab ja näitlejad taas lavale tulevad. Selgus, et
näitlejad tulevad lõpus alles kummardama ja nüüd oligi tantsijate kord laval
särada.
Ma ei taha tantsijate kohta ühtegi halba sõna öelda. Nad tantsisid vägagi
hästi ja nii mõnelgi korral tegid üsna verdtarretama panevaid trikke. Siiski
minu kogenematu silma ja meele jaoks jäi tantsijate selline kaasamine
arusaamatuks. Miks oli vaja lavastust veelgi rohkem killustada, tuues esimeses
pooles lavale sõnateatri ja teises pooles tantsuteatri? Minu silmis oleks
tantsijate kaasamine olnud õigustatud, kui tantsijad illustreerivad näitlejate
juttu, aga praegu ei suutnud ma tantsijate tantsust mitte ühtegi lugu välja
lugeda. Veel vähem siis seda, et nad eesti keeles tantsisid. Kõige suurem
segadus oli minu jaoks aga see, et miks Vanemuine ja STÜ siis ühtset lavastust
teha ei võinud, kui Vanemuise lavastuses sisuliselt oli tantsuelement ka
olemas? Seda enam, et Vanemuise lavastuses olnud koreograafia ei olnud
klassikaline tants, vaid just modernne tants, mida viljeleb ka STÜ (vähemalt
nii palju kui mina olen aru saanud). Oleks koreograafias olnud mõni
klassikaline eesti rahvatantsu element, siis oleks ma võib-olla veel vihjest
aru saanud. Hetkel jäi küll kogu tantsimine segaseks. Seda enam, et tantsijaid
oli korraga laval palju ja vahel tegi igaüks eri nurgas erinevaid liigutusi ja
nii oli raske neid kõiki korraga jälgida. Tegelikult on mul sellest väga
kahjus, sest nagu ma ütlesin, siis tantsud olid ägedad ja kohati uskumatult
hulljulgete elementidega ja ma oleksin tahtnud neid nautida. Aga ma ei saanud
neid nautida, sest nad ei sobitunud minu meelest konteksti ja ma mõtlesin
pidevalt, et millal nüüd need draamanäitlejad lavale tulevad ja mingit selgust
toovad, et millest need tantsijad nüüdjutustasid. See on küll ainult minu
arvamus, aga lavastuse draama pool ei läinud üldse selle tantsulise poolega
kokku ja minu meelest rikkus see tantsijate kaasamine sellisel kujul nagu seda
praegu tehti, hea lavastuse ära. Oleks siis kusagil mõni vihje selle kohta
olnud, et lavastus on kahes osas: esimene osa draama ja teine tants. Või oleks
siis mõista antud, et nüüd esitatakse sõnadega esitatud etenduse osa tantsides
vms. Aga seda ei olnud ja nii juhtuski, et kaks eraldi seisvalt suurepärast
etteastet olid üheks etteasteks kokku sobitatud vormil, mis minu meelest ei
sobitunud oma vahel absoluutselt.
Ma arvan, et ainult draamanäitlejate laval olek, oleks palju sügavamalt
mõjunud. Eriti kui oleks erinevate lugude vahele see üks ühendav lüli ka
lisatud. See, mis näitaks ära milles need rännakud siis seisnevad. Käesolevas
lavastuses pandi näitlejad lihtsalt lavale igaüks erinevat lugu jutustama ja
kui päris aus olla, siis mina ei saanud eriti hästi küll aru, kuidas need jutud
rännakutega seotud olid. Olgu, Piret Laurimaa ja Merle Jäägeri jutud olid küll
rännakud, kuid teised? Ja kus on 1920.-1930. aastad? Minu meelest oli
teatrisarja fookuseks Eesti ajaloo kajastamine ja ma olen kindel, et sel ajal
toimus Eestis muud ka peale keele loomise. Oleks neid sündmusi siis kasvõi
põgusalt puudutatud. Või jäi mul midagi märkamata?
Näitlejad olid kõik heas vormis ja minu meelest said oma rollidega kõik sel
korral hästi hakkama. Või oli asi selles, et kõigil oli enam-vähem võrdne roll
ja kuna näitlejad olid valdavalt üksinda laval, siis oli kõigil ka võimalus
särada. Igatahes nii selgesõnalist ja puhta diktsiooniga lavastust, kus ma
igast sõnast perfektselt aru saan, pole ma üheski teatris kaua aega näinud.
Juba see oli elamus omaette. Samas lavastuse puhul, mis räägib keelest ja
foneetikast oleks lausa patt kui lavastust poleks rajatud näitlejate
keelelisele võimekusele.
Kindlasti aitas etendusse süveneda ka olematu lavakujundus ja detailide
puudumine. Näiteks õunaga lavale jalutanud Merle Jääger tekitas täpselt sellise
tunde, nagu ma kuulaksingi mõnda võro keelt rääkivat mutikest kusagil Võrumaa
metsade ja orgude vahel. Samuti olen ma üsna kindel, et kõik kes saalis istusid
kujutasid ette seda vana talumaja koos põldude, metsa, järve jms, millest Piret
Laurimaa meile rääkis. Teinekord peitub lihtsuses kogu võlu. Eelkõige selle
lihtsuse pärast oleks minu arvates võinud ka graafiline lavakujundus olemata
olla. Ma küll nägin, et ema ja poja laval oleku ajal tekkis nende selja taha
puu kujutis, kuid mina ei näinud sellel puul ema ja pojaga mingit seost. Oleks
nad oma perest rääkinud, siis oleks veel võinud mõelda, et tegemist on nende
sugupuuga. Kõige rohkem jäi mind aga häirima moonidega pildi graafika. Eriti
siis kui Merle Jääger kohanimesid ette luges. Selles stseenis oleks võinud
graafiliselt need kohanimed seinale kujutada. Minu jaoks siiski oli kõige
efektsem moment kohe etenduse alguses, kui saal ja lava olid pimedad ja siis
läks üks pirn laval põlema. Pirnivalgusesse ilmusid kaks meest. Minu meelest
oli selles stseenis piisavalt emotsiooni, müstikat, draamat kui ka naeru. Muusikalise
kujunduse osas oli kavalehel välja toodud, et on kasutatud Vanemuise
ooperilauljate Simo Breede, Karmen Puisi ja Pirjo Jonase vokaali. Ma pole nüüd
kindel, kas ma ei süvenenud kogu etenduse jooksul (enda meelest ikka vaatasin
üsna süvenenult), aga seda vokaali kuulsin ma võrdlemisi vähe. Oleks siis
tantsimise ajalgi pidevalt vokaal taustaks olnud, võib-olla oleks ma sealt
suutnud tantsule mõtte leida.
Igatahes kogu selle pika jutu kokkuvõtteks võin öelda, et mulle tegelikult
see etendus väga meeldis. Aga lihtsalt esimestel minutitel olid minu ootused
juba nii kõrgele keritud, et see tantsijate osalemine sellisel moel, oli veidi
kõrge kukkumine. Kes tahab aga modernset tantsu ja näitlejate
sõnameisterlikkust nautida, siis see lavastus on 100% teile. Eriti kui te olete
näiteks selle blogipostituse läbi lugenud ja oskate juba aimata, et tants ja
draama pole seotud. Äkki keegi leiab seose, siis võiks mulle ka öelda. Selles
mõttes on see minu meelest Vanemuise parim lavastus, et näitlejad on laval nö „alasti“.
Ei, mitte sõna otseses mõttes, aga neil pole väga suuri kostüüme ja neil pole
karakterrolle. Kõik saavadki laval näidata, mida nad suudavad ilma
aksessuaarideta lihtsalt oma keele abil korda saata. Ja see on minu meelest
imetlusväärne. Miks ei võiks rohkem selliseid lavastusi olla? Ilma suurte
lavakujunduste ja kostüümideta? Lihtsalt näitleja, lava ja tekst.
Kogu selle pika jutu lõpetuseks leidsin ma rännaku ka üles. Kes ütles, et rännak
peab olema laval silmaga nähtav? See ongi rännak, kui meie, kes me saalis (ja
ka laval) oleme ja hakkame veidi rohkem oma igapäevasele keelele ja keele
kasutamisele mõtlema. Rännak tagasi 1920.-1930. aastatesse, kus hakati seda
keelt selliseks vormima, nagu meie seda praeguseks tunneme.
Siiski ma ei julge kõnealust lavastust kõikidele soovitada. Kui te ikka
olete komöödia inimene ja laval seisev näitleja on teie jaoks igavuse tipp,
siis parem säästke end ja teisi ning ärge minge lavastust vaatama. Kuna
lavastus on ühes vaatuses, siis ei saa ka vahepeal ära minna ja peategi
igavusest saalis ringi vaatama. Minu kõrval oli üks naine, kes pidevalt ringi
vaatas ja see võib kummaline tunduda, kuid mind jubedalt häiris kui ta minu
kõrval lage vahtis samal ajal kui minu meelest toimus laval nii palju
huvitavat. Pigem sobib see lavastus keskmisest suurematele teatrihuvilistele
või keelehuvilistele. Muidugi kui keegi minu etenduse kirjelduse põhjal hakkas
lavastusest huvituma, siis ma arvan et nendel võib seda ka huvitav vaadata
olla.
Mina igatahes kiidan Vanemuiset suurepärase teatrielamuse eest! Aitäh, et
süstisite minusse usku näitlejapõhisesse teatrisse, mis ei vaja liigseid
dekoratsioone.
Helilooja: Kara-Lis Coverdale
Koreograaf: Ruslan Stepanov
Lavastusdramaturg: Deivi Tuppits
Kostüümikunstnik: Mare Tommingas
Lavakujunduse autor: Silver Vahtre
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Videokunstnik: Carmen Seljamaa
Helimeister: Feliks Kütt
Mängisid:
Külliki Saldre - ema
Marika Barabanštšikova - naine, kes igatses armastust
Merle Jääger - saja-aastane naine
Piret Laurimaa - naine, kes kannab endas pilti
Tiit Palu - mees, kes on otsustanud vaikida
Margus Jaanovits - mees, kes tunneb liiga hästi neid sõnu
Jaanus Tepomees - poeg
Reimo Sagor - mees, kes pole kaotanud usku jumalasse
Tantsijad:
Endro Roosimäe
Alain Divoux
Matteo Tonolo
Archie Sladen
Walter Isaacson
Brandon Alexander
Maria Engel
Tarasina Masi
Yukiko Yanagi
Sayaka Nagahiro
Mirell Sork
Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid saab osta Vanemuise kodulehelt SIIN
0 kommentaari:
Postita kommentaar