 |
| Pilt pärit internetist |
Seekord pikka juttu ei tule, sest ma olen oma arvamuse sellest lavastusest juba aasta tagasi avaldanud (LINK). Ega mu arvamus lavastusest muutunud ei ole. Lausa suurepärane lavastus koos veelgi suurepärasemate osatäitjatega. Ega ma ilmselt muidu poleks nii pikka teekonda Tartust Sakku ette võtnud ja oma kolleege ka kaasa kutsunud. Nii nagu eelmisel aastal, sattusin ka sel aastal täiesti esimesele etendusele. Ma ilmselt kõlan totakalt, kuid ma ootasin seda etendust juba väga pikalt. Piletid olid broneeritud juba aprillis ja mai lõpust hakkasin ma seda 12. juulit ootama nagu maailmalõppu. Ja nüüd on ta läbi. Ometigi on mul järjekordselt mida meenutada.
Kahjuks sõitis meie buss veidi aeglaselt ja nii me jõudsime etenduspaika üsna viimasel minutil. See aga tähendas seda, et kohad olime sunnitud võtma eelviimasesse ritta. Seega soovitan kõigil üsna varakult kohale minna, sest kes ees, see mees ja saab paremad kohad. Mu kolleegid, kes ei olnud etendust näinud, ütlesid, et neil ei olnud seal taga ka viga midagi, aga mina teadsin, et eestpoolt oleks grimmasse ja miimikat paremini näinud. Aga see selleks. See et ma pidevalt kogu etendust ei näinud, oligi vist ka ainus negatiivne asi. Tegelikult häirisid mind mõned teatrikülastajad ka. Esiteks olid minu ees mingid inimesed, kes arvasid, et teatrisse on hea mõte sööma tulla. Ja kindlasti peab krabistades endale kotist mingi saiakese võtma ja siis ühele kaaslasele ja teisele ka. Ma juba vahepeal mõtlesin, et ma koputan neile õlale ja ütlen, et ma tahaks etendust nautida. Ja kui need seal ees olid oma kõhud täis söönud, otsustasid minu taga olevad inimesed krõpsu sööma hakata. No tee siis see pakk ühe kiire tõmbega lahti, mitte ära ürita võimalikult aeglaselt ja vaikselt seda teha. Kuigi ma ei saa ikkagi aru, miks peab teatrisse sööma tulema? No ja nagu sellest vähe oleks, siis oli mingi tark inimene oma telefonil GPS-i tööle jätnud ja hääle ka võimalikult kõvaks pannud, et kogu saal saaks kuulda, et liikumissuund on kagu või et GPS signaal puudub. Ma ikka olen arvanud, et inimesed tulevad teatrisse teatrit nautima ja ma siiani olen eeldanud, et teatrisse tulevad vähegi intelligentsemad inimesed, kes mõtlevad. Aga ilmselt mitte. Okei, võib-olla jäi telefon kogemata sisse, aga kui sul üks kord see telefon häält teeb, siis sa paned selle ju vait. Aga see telefon juhatas ikka päris mitmesse kohta oma omanikku. Söömise kohta pole mul muud soovitust, et kui kõht nii tühi on, siis ei tasu üldse teatrisse tullagi. Mul oleks küll häbi, et kogu saal kuuleb kuidas ma krabistan ja lisaks kuulevad näitlejad ka. Sa oled teatrisse tulnud vaatama seda, mida näitlejad teevad, siis palun ole nii viisakas ja austa ka nende tööd.
Aga need ebaviisakad teatrikülastajad olid ka ainuke negatiivne emotsioon. Siiski mulle tundus, et võrreldes eelmise aastaga oli tekst näitlejatel veidi mõnes kohas teistmoodi, kuid samas kõik oluline sai öeldud. Või mängis minu aju mulle lihtsalt vingerpussi ja arvas, et varasemalt olid laused teises järjekorras. Ega tegelikult vahet pole. Naerda sai ja mina ja minu kolleegid jäime rahule. Lisaks sellele, et palju sai naerda, oli etenduses selliseid hetki, millega kõik inimesed on mingil määral oma elus kokku puutunud. Ja ma ei saa ka mainimata jätta, et tegemist on suurepärase näitlejatööga. Ma ausalt arvasin vahepeal, et seal voodis pikali olev Ülle Kaljuste ongi 90-aastane ja haige. Lihtsalt suurepäraselt mängitud. Vahepeal ma ikka nägin vilksamisi mis nägusid Ülle Kaljuste tegi. Näiteks selles stseenis kus ta salaja proovib Gloria toodud gurmeetoitusid, oli tal nii kelmikas nägu peas, et ma juba korraks mõtlesin, et see on lihtsalt selleks tehtud, et näha kuidas Hilje Murel reageerib. Siiski ma arvan, et tegelikult oli mõlemal näitlejannal selline pinge peal, et mingite vigurite peale nad küll mõelda ei suutnud. Ehk ei pannud nad oma hingestatud esituses ka seda häirivat publiku tähele. Ma vähemalt väga loodan. Ma eelmine aasta ka nägin etenduse lõppedes seda vabanemise tunnet, mis näitlejaid valdas kui etendus läbi oli. Ka eile oli seda näha, kui näitlejad teineteist kallistasid. Minu meelest on see nii inimlik ja näitab, et näitlejad peavad ka vaeva nägema ja pingutama, et meil saalis oleks hea vaadata ning saali ja publiku vahel õige energia tekiks. Hilje Mureli Gloria oli minu meelest aastaga veidi küpsemaks saanud ja oli kuidagi asjalikum. Siiski oli linnanaise toimetamist maal päris tore vaadata. Eelkõige seetõttu, et ma tundisn ennast üsna palju Glorias ära. Ma ilmselt laseksin ka vingu sisse ja kanu ma kardan ja sitaseid kanamune väga puutuda ei taha. Rääkimata sellest, et ma ei söö kanaliha, kui ma olen sellele kanale eelnevalt silma vaadanud. Ja ma ei saa aru, miks koguaeg peab midagi tegema. Ka mõtlemine on tegevus. Võib-olla oli Hilje mäng seepärast parem, et ta sai selle rolli eest naiskõrvalosa auhinna ja see sundis rohkem pingutama. Või ta on lihtsalt eelmisel aastal mängitud etenduste käigus rohkem Gloriat tundma õppinud. Igatahes mina jäin eelmine aasta rahule, kuid sel aastal oli Gloria veelgi täiuslikuma. Minul tekkis jälle see usk, et ka suveteater võib hea olla, ning hoolimata sellest, et lavastuse teemaks oli surm ja sellega leppimine, siis minu tuju oli peale teatrit parem.
Kahjuks on kõik etendused välja müüdud, kuid õnneks tulid täna müüki lisaetendused. Seega, kes tahab, saab kiirustades veel piletid lisaetendusele osta. Ma kahtlustan, et järgmisel aastal enam Grace ja Glorie loole kaasa elada ei saa. Ilmselt ongi lavastuse edu põhjuseks lihtsus ja siirus, millega näitlejad mängivad. Lisaks eluline tekst. Nii leiabki iga inimene, et see etendus puudutab neid ja soovitab lavastust ka oma tuttavatele.
Kuna mulle Grace ja Glorie lugu sümpatiseeris juba eelmisel aastal, siis otsustasin sel aastal, et peaks näitlejaid tänama. Aga kui mina juba mõne idee pähe võtan, siis peab see väikse kiiksuga olema. Nii tuligi mõte, et teen neile ise käevõrud. Ja kuna käevõrud tundusid liiga väikse asjana, ostsin juurde purgid, mille täitsin erinevate Würtspoest saadud hea ja paremaga (nt meekärg jogurtis, banaanid šokolaadis jne). Lisaks väike tänukiri ka. Ma pean tunnistama, et mul ei tulnud kordagi pähe, et viiks näitlejatele lilli. Lilled on korraks ilusad, aga varsti närtsivad ära ja pole neist mingit kasu. Seega mu elu praktiliselt esimesed kingitused näitlejatele said üsna suurejoonelised (tavalise teatrikülastajaga võrreldes). Minu üllatus oli aga veel suurem, kui õhtul kodu poole sõites sain Messengeri Ülle Kaljustelt ilusa kirja, milles ta mind kingituse eest tänas. See oli väga tore üllatus ja pani mind imedesse uskuma. Tore, kui talle meeldis. Aga ikkagi ei ole see kingitus väärt seda emotsiooni, mille mina etendusest sain. Juba teist aastat järjest on mu sünnipäeva aeg kõige ilusam ja paljuski on selles oma roll Grace´l ja Gloria´l. Ma ilmselt ei suuda kogu etenduse võlu sõnadesse panna, miks see minu lemmiklavastuseks on kujunenud, kuid igaüks saab sellest maagiast osa, kui läheb Rehe küüni ja kohtub ise Grace ja Gloriaga. Uskuge mind Grace ja Gloria on IMELISED!
Lõpetuseks etenduse lõpulaul:
SÜDAMLIKKE TEATRIELAMUSI!
0 kommentaari:
Postita kommentaar