24/01/2016

BASKIN ehk Nalja põhivormid

22.jaanuaril 2016 Tartu Uues Teatris

Pildi autor: Gabriela Liivamägi
Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu
Mängivad:
Katrin Pärn
Janek Joost


Ma ei saa ise ka aru, miks ma väga pikalt Tartu Uue Teatri suhtes umbusklik olin. Eks ma arvasin, et head teatrit saavad teha ainult suured ja tuntud nimega teatrid. Praeguseks olen kahel Tartu Uue Teatri etendusel käinud ja ma ootan huviga, millal ma sinna uuesti satun. Ausalt ka, need etendused on kordades paremad kui nö suure kombinaatteatri etendused. Ma siiski pean tunnistama, et ilmselt mingil määral mängib rolli ka see, et Tartu Uue Teatri näitlejad on mulle veidi võõramad ja seega ilmselt suudavad näitlejad mind üllatada. Näiteks Vanemuise lavastusi olen kõige rohkem näinud ja ma julgen väita, et ma tean sealt poolte näitlejate tüüpliigutusi ja nende rollid tunduvad mulle kõik täpselt sama tegu olevat. Seega kaob teatrist see üllatusmoment ära. Siiani pole Tartu Uues Teatris vist mängitud ühtegi lavastust, mida on võimalik mujal teatrites näha. Kõik lavastused on originaallavastused. Tallinnas on NO99, Tartus on Tartu Uus Teater. Ma pole selle peale kunagi varem tulnud, aga praegu lihtsalt vilksatas peast läbi, et Tallinnas on Ojasoo ja Semper need, kes teistmoodi lavastusi teevad, mis legendideks saavad. Tartus on Põllud need, kes mingil määral sarnase kiiksuga lavastusi teevad ja samamoodi need lavastused lähevad inimestele peale. Võib-olla ongi asi selles, et inimesed tahavad vaheldust, sest tavaline repertuaariteater on kõiki ära tüüdanud.
Nüüd siis asja juurde. Eile õhtul käisin Tartu Uue Teatri lavastust "BASKIN ehk nalja põhivormid" vaatamas. Ma ei ole kunagi olnud suur Eino Baskini fänn (ma olen selleks ilmselt liiga noor), kuid tema teatri etendusi olen küll näinud ja kunagi need mulle isegi meeldisid. Just sel põhjusel, et hea kerge huumor. Samuti olen Baskinit näinud telerist isegi nendes kuulsates estraadikavades, kuid ilmselt pole ma ka nende sihtgrupp. Küll aga kuulsin igalt poolt, et see etendus pidi jube hea olema ja ikkagi Tartu Uue Teatri esimene komöödiaetendus. Nii pidin siis mina ka selle etenduse ära vaatama. Olgugi, et esietendus oli sügisel, siis mina jäin õigel ajal pileti hankimisega hiljaks ja nii sattusingi alles nüüd, jaanuaris teatrisse. Jälle nii nagu alati, et hommikul tuleb idee, et õhtul võiks minna ja nii leiangi end õhtul teatrist.
Tavaliselt ma üritan teatrisse minna ilma igasuguste eelarvamusteta. Seekord läksin selle teadmisega, et etendus on hea. Olid seda mulle ju nii mitmedki näitlejad öelnud ja samuti olin vilksamisi positiivseid arvustusi näinud. No ja ma olin ikka suvisest Odysseiast sillas, mis andis lootust, et ka see etendus tuleb sama suurepärane. Oleks vist siiski pidanud ilma eelarvamusteta teatrisse minema. Vähemalt teatrimajja sisenedes olin ma küll vihane, et miks ma üldse sinna läksin. Riideid oli kitsas ära panna, rahvas istus sealsamas laudade taga ja nautis oma kooki, kui mina üritasin oma mantlit riidepuuni viia. Rahvamassist läbi sain, siis oli järgmine takistus, et kuidas ma oma mantli sinna täistuubitud stangele rippuma saan panna. Ja kuidas ma pärast oma musta mantli sealt miljoni teise musta mantli seast üles leian. Ma saan ise ka aru, et täiesti tühised asjad, kuid mind sel hetkel see kohutavalt häiris. Aga see mure kadus kohe, kui ma saali maha istusin ja näitlejaid nägin. Mulle jubedalt meeldib see, kui näitlejad käivad enne etendust juba laval ringi ja suhtlevad publikuga vabalt. Ilmselt on nii ka näitlejatel endil lihtsam ja mugavam rolli sisse elada. Ja seekordne etendus tekitas samamoodi tunde, nagu sa oleksid näitlejate vana tuttav ja nad nii muuseas teevad komejanti. Selline kodune tunne. Ma sain endale vist järjekordselt uued lemmiknäitlejad.
Mulle tegelikult jäid Katrin Pärn ja Janek Joost suvel Odysseia etenduse ajal silma, kuid seda et nad nii andekad on, ma siis veel ei teadnud. Suur aitäh, kraaps, kniks ja kummardus Ivar Põllule, et ta võimaldas näitlejatel näidata, milleks nad suutelised on. Ma julgen väita, et kogu etenduse menu põhinebki nendel kahel näitlejal. Lisaks mõned parukad, mütsid, prillid ja vuntsid, klaver ja kaks tooli. Muud ei midagi. See oli minu meelest päris uskumatu, kui palju on võimalik erinevaid tegelaskujusid teha ainult parukaid ja mütse vahetades. Põhiline töö käis näitlejate hääle, miimika ja kehakeelega. Ma ei saa aru, miks pole Katrin Pärna ja Janek Joosti veel Su nägu kõlab tuttavalt saatesse kutsutud. Ma loodan, et kui uus hooaeg tuleb, siis kutsutakse. Ja nad teeksid teistele pika puuga ära. Ausalt ka. Kes ei usu, minge ise teatrisse ja vaadake järgi. Minu meelest oli see lausa ime, kui täpselt nad mõlemad suutsid ühte ja sama tegelast järgi teha. Eino Baskin oli muidugi läbiv tegelane ja mõlemal tuli samaväärselt Baskini hääl välja. Sest ega nad väga muud ei teinudki, kui imiteerisid häält. Ja mõningal määral andsid lisavunki parukate, prillide ja mütsidega.
Tegelaskujusid oli palju. Kahjuks tundsin ma, et ma olen selle etenduse jaoks liiga noor. Ei tunne mina kõiki Nõukogude aegseid estraadi tähti, keda etenduses parodeeriti. Ma vist suutsin ainult Ita Everi, Anu Lambi (ma loodan, et see ikka oli Anu Lamp), Edgar Savisaare, Lennart Meri, Egon Nuteri, Dan Põldroosi, Priit Pedajase, Ain Mäeotsa, Mihkel Raua ja Uduvere Ärni ära tunda. Kui seda tundub Teile palju, siis on hästi, kuid tegelikult on need tegelased ainult üks väike osa parodeeritavatest. Ma korraks lootsin, et nad jõuavad oma parodeerimisega tänapäeva ja ehk teevad Ott Seppa ja Märt Avandit ka taga, kuid ilmselt poleks see etenduse üldise kontseptsiooniga kokku sobinud.
Etendus polnud minu jaoks päris selline komöödia, nagu ma harjunud olen. Nalja oli ja naeru ka, kuid pigem oligi naer tingitud äratundmisrõõmust. Seega jäi minu jaoks naeru sellest aspektist veidi väheseks. Aga Ivar Põllu oli ka minusuguste peale mõelnud. Sest kui sellist nalja ära ei taba, siis palja tagumikuga Janek Joost võiks ju iga normaalse inimese naerma ajada. Või siis Katrin Pärn, kellele mitu torti laest pähe kukuvad. Ma nüüd loodan, et ma sellega teatri suuri üllatusi ära ei riikunud. Aga see tordinali oli nii hea, et kui ma esimese tordi kukkumise ära nägin, siis ülejäänud tordid tulid ikka ootamatult ja mõjusid naljakana. Ma isegi ei oska öelda, mis selles paljas tagumikus nii naljakat oli, sest tavaliselt mulle sellised naljad peale ei lähe, kuid eile mõjus see üllatavalt naljakalt. Ilmselt aitas situatsioon palju kaasa. Aga siiski lootsin ma etendsest rohkem nalja. Kasvõi mõnda kahemõttelist nalja. Minu fantaasiamaailmas oleks etendus näinud välja nii, et näitlejad parodeerivad erinevaid inimesi taga ja räägivad mingeid naljakaid jutte ja ehk teevad mõnda naljakat sketši taga. Kuid eks seda nad vist tegelikult tegidki, kuid nii peenelt, et minusugune ei jaganud nalja ära. Või olen ma tõesti paljude šketside jaoks liiga noor. Aga näiteks mina ei saanud aru, mida oli naljakat selles, et Ita Ever ja Eino Baskin lähevad koos Kunksmoori sisse lugema ja siis arutavad, et kuidas pojal läheb. Täiesti eluline situatsioon, kuid kus nali oli?
Ma pidin etenduse ajal päris mitmel korral mõtlema, et paras tempokas tükk on ja lausa uskumatu, et näitlejad praktiliselt terve aja suutsid laval olla. Sest ega see lihtne ei ole üksinda samal ajal mitut erinevat tegelast mängida. Seepärast veelkord au ja kiitus. Au ja kiitust annaksin ma rohkem Katrin Pärnale, sest temal oli minu meelest rohkem erinevaid rolle täita. Samuti oli tema see, kes nn metsa stseenis praktiliselt samaaegselt ma ei tea mitut karakterit mängis. Ja Ita Everi kehastamisest ma parem ei räägigi. Mis Te arvate, kes täna on üritanud seda Kunksmoori ja Kapten Trummi multikat vaadata? Ikka mina, sest mul tekkis eile teatris huvi see uuesti üle vaadata. Ja nüüd hoopis teise pilguga. Aga kui ma saalis olles silmad kinni panin, siis oli teatrisaalis Ita Ever isiklikult kohal. Ehk saab Katrin Pärnast uus Ita Ever?
Kogu mu kiidulaul käibki näitlejate pihta. Sest etenduse põhirõhk oligi näitlejatel. Selle osaga olen ma igati rahul. Kuid minu jaoks jäi huumorist veidi väheks. Räägiti küll anekdoote ja hakseldati läbi praktiliselt kogu Eesti huumori maastik, alates omaaegsetest estraadikavadest, meelejahutaja saatest kuni tänapäevaste suvekomöödiateni välja, kuid mina ei saanud nii palju naerda, kui ma oodanud oleksin. Ma vist oleksin tahtnud terve etenduse aja kõht kõveras istuda. Kuigi ega ma ei nurise, sest huvitav oli vaadata ikka. Ja kindlasti soovitan ma seda etendust kõikidel vaatama minna, kes seda veel teinud ei ole. Aga ilmselt oleks mõistlik seda vaatama minna minust vanematel inimestel. 
Ma üritasin välja mõelda, kas ma midagi negatiivset ka etenduses leidsin, kuid vist mitte. Hoolimata sellest, et tegemist ei olnud minu päris lemmiku etendusega, ma siiski midagi halba öelda ei oska. Lihtsalt minu ettekujutus komöödiast on veidi teistsugune. Kui keegi ütleb mulle komöödia, siis ma tegelikult juba tean, et juttu tuleb mõnest loost, kus on inimesed kas vahetusse läinud või esineb keegi kellegi teisena. Need lood võivad küll naljakad olla, kuid mind nad naerma ei aja. Ma olen juba teadlikult hakanud sellist tüüpi komöödiaid vältima. Siiski ma vist sisimas lootsin, et Tartu Uue Teatri komöödia on ka midagi sarnast, kuid omamoodi viguriga, et äkki hakkavad mulle sellised komöödiad jälle meeldima. Aga võta näpust, see komöödia, mida ma teatris nägin oli hoopis peenema klassi huumor. Ja ilmselt seepärast ma olengi veidi rabatud ja hämmingus ja ei oska peale kiidulaulu muud öelda. Aga eks see minu puhul olegi nii, et ma vaimustun uutest asjadest ja kui keegi teine midagi sarnast nüüd teeks, siis ma oleksin ilmselt palju kriitilisem, sest siis oleks mul juba võrdlusmoment olemas. Pika mõtlemise peale leidsin ühe pisidetaili, mille kallal norida. Mulle isiklikult jäid mõned stseenid etendusest segaseks. Näiteks see sama paljukiidetud metsa stseen. Mis seos oli nendel loomadel Baskiniga? Ma sain aru, et see põhiotsustaja oli karu ja siis olid seal veel orav ja hunt Kriimsilm, kuid kes need teised tegelased olid, keda Katrin Pärn kehastas, jäi mulle arusaamatuks. Siis oli seal veel üks stseen kus Katrin Pärn rääkis, nagu ta oleks koer. Aga kelle koer ta oli? Kas Baskini? Miks peaks koer üldse rääkima? Samas oli see päris huvitav, et milline võib koera maailmavaade olla. Alguses jäi mulle veidi segaseks ka etenduse lõpp. Et kes need kaks tegelast seal klaveri otsas istuvad ja miks nad seal istuvad. Lõpuks sain aru, et üks oli Baskin ja teine tema ingel. See oli tagantjärele mõeldes samuti huvitav nüanss, et tuua etendusse sisse see, mida võis Eino Baskin oma lahkumisel mõelda. Sest me tegelikult ei tea ju keegi päris kindlalt, kas pärast surma on elu või mitte. Või mis üldse toimub peale surma. Aga ilus oleks mõelda, et Baskinit ootaski just selline lahkumine, nagu etenduses oli. Ja nagu selgub, siis ka negatiivsed asjad muutusid lõpuks minu silmis positiivseteks. Kas üks etendus saab nii täiuslik olla?
Ilmselt saab, kui etendus on kirjutatud konkreetsetele näitlejatele. Ja kui näitlejad on nii andekad ja teater murrab end raamidest välja ja üllatab publikut.Kui ma eespool mainisin, et näitlejad tekitasid mõnusa koduse tunde oma vaba suhtlusega, siis tegelikult tekitab koduse tunde kogu teatri atmosfäär. Ja võib-olla see ongi üks põhjus, miks ma sinna uuesti tagasi tahan minna. Kes meist siis ei teaks neid punase-valge mummulisi nõukaaegseid serviise ja nõukaaegset mööblit. Igatahes just üks korralik nõukaaegne sektsioonkapp vaatab kohe teatri peauksest sisse astudes meile vastu. Ja seal on raamatuid. Ja huvitavaid raamatuid. Mul tekkis vaheajal mõte, et kas sealt saaks neid raamatuid niisama laenutada ka. Kahjuks üks vaheaeg on liiga lühike, et raamat läbi lugeda. Kuigi ma vist eelistaksin seda raamatut seal kohapeal lugeda. Maal vanaema juures käies pole see nõukaaegne mööbel pooltki nii mugav ja ahvatlev, kui teatris. Aga seal on igal pool erinevaid nurgataguseid, kuhu minna ja kus on nii mõnus lihtsalt istuda ja olla. Igatahes mulle seal meeldib, olgugi, et kõik pole viimase peal ja uhke ja läikiv. Nagu minu praktika on näidanud, siis selleks, et head teatrit teha ei pea olema uhket teatrimaja, suuri kostüüme ja meeletut lavakujundust. Lihtsuses peitub võlu. Seega soovitan kõigil vähemalt korra Tartu Uut Teatrit külastada. 
Kes nüüd tahab BASKIN ehk Nalja põhivormid etendust näha, siis see peab kiirustama. Jaanuaris ja veebruaris on jäänud veel ainult mõned üksikud etendused. Küll aga räägivad jutud, et Tartus on ka mais võimalik BASKINit näha. 
Rohkem infot leiab etenduse koduleheküljelt SIIT

0 kommentaari:

Postita kommentaar