21/05/2015

Vanemuise suvelavastus "Kajakas"

20. mai 2015 Tartu Ülikooli kirikuhoones
Pilt pärit Vanemuise koduleheküljelt

Lavastaja: Tiit Palu
Osades:
Külliki Saldre - Irina Nikolajevna Arkadia (näitlejanna)
Karol Kuntsel - Konstantin Gavrilovitš Treplev (Irina poeg)
Peeter Volkonski - Pjotr Nikolajevitš Sorin (Irina vend)
Maria Soomets - Niina Mihhailovna Zaretšnaja (rikka mõisniku tütar)
Raivo Adlas - Ilja Afanasjevitš Šamrajev (Sorini mõisa valitseja)
Merle Jääger - Polina Andrejevna (Ilja naine)
Ragne Pekarev - Maša (Ilja ja Polina tütar)
Riho Kütsar - Boriss Aleksejevitš Trigorin (kuulus kirjanik)
Jüri Lumiste - Jevgeni Sergejevitš Dorn (arst)
Priit Strandberg - Semjon Semjonovitš Medvedenko (õpetaja)
Ott Kilusk - Jakov (töömees)

Võib öelda, et seda etendust olin ma kaua oodanud. Eelmisel suvel ma "Kajakat" vaatama ei jõudnud, sest ühel hetkel olid lihtsalt kõik piletid välja müüdud. Kui ma nägin, et sel aastal on etendust võimalik uuesti näha, olin ma kindel, et nüüd siis näen selle etenduse ära. Veelgi enam olin ma õnnelik kui avastasin et mul on võimalik Vanemuise eripakkumisega sooduspilet saada. Mõeldud, tehtud ja pilet ostetud.
Seekordne teatrikülastus jääb kindlasti pikemaks meelde. Mitte, et etendus ise oleks nii fantastiliselt suurepärane olnud, vaid just etendusega kaudselt seotud tegurite tõttu. Esiteks ajalooline kirikuhoone, kuhu ma polnud varem sattunud ja mis andis etendusele hoopis teise hingamise kui seda oleks Vanemuise enda majad anda suutnud. Ma küll kartsin seda, et kirikutes on tavaliselt külm, et äkki hakkab seekord ka külm, kuid minu üllatuseks oli saalis liiga kuum. Siis need vanad kõrged trepid, mida mööda sai päris palju ronitud, olid samuti elamus omaette. Eriti kui veidi enne kella 23 peaaegu kottpimedas tuleb kontsadega küllaltki kõrgetest ja pooleldi keerdtreppidest alla ronida. Ja siis ütleb keegi, et siin kummitab ka. Mulle igatahes see atmosfäär meeldis. Üleval saalis oli just vastupidiselt nii valge, et kogu aja oli tunne nagu õues akende taga paistaks ere õhtupäike. Ühesõnaga kontraste oli päris palju, aga see oligi tore. Kindlasti tegi õhtu meeldejäävaks ka see, et etenduse lõpus anti Maria Soometsale üle Vanemuise kolleegipreemia just selle sama Niina rolli eest. Igati põhjendatud otsus ja valik minu meelest.
Kui nüüd etendusest endast rääkida, siis mulle etendus väga suurt muljet ei jätnud. Oli küll neid kohti, kus ma vist suu ammuli kuulasin ja vaatasin, kuid siiski suhteliselt kesine etendus minu meelest. Lugu rääkis siis kuulsast näitlejannast (Külliki Saldre), kes oli tulnud linnast maale puhkama. Lisaks oma pojale (Karol Kuntsel) oli tal kaasas ka kuulsast kirjanikust (Riho Kütsar) armuke või silmarõõm (kuidas keegi nimetada tahab). Etenduse sisu keerleski põhiliselt ema ja poja suhete ümber. Poeg kirjutas näidendi, mis erines klassikalisest näidendist ja kuhu ta võttis mängima üle järve asuva mõisa mõisatütre Niina (Maria Soomets). Kostja emale näidend ei meeldinud ja siis läkski kogu suhetepundar lahti. Kostja tülitses näidendi (ja ka muude asjade) pärast pidevalt emaga. Niina armus ära kuulsasse kirjanikku ja unustas Kostja. Boriss (kuulus kirjanik) tahtis Irina juurest ära minna, kuna armus noorde Niinasse. Lisaks oli külas korralik suhetepundar. Sorini mõisa  peretütar Maša (Ragne Pekarev) armastas Kostjat, kuid vastuarmastust ei leidnud, kuna Kostja lausa põlgas Mašat. Mašat aga armastas vaene kooliõpetaja (Priit Strandberg), kellega nad lõpuks abiellusid (siiski ilma Maša poolse armastuseta). Mõisavalitseja naine (Merle Jääger) ei pidanud oma mehest väga lugu, vaid üritas end kohalikule arstile (Jüri Lumiste) kaela määrida. Siis mingil hetkel oli juba Maša ja Borissi vahel sädemeid näha. Ainus, kellel polnud naistega suhteid oli Irina vend Pjotr (Peeter Volkonski). Ahjaa töömehel ka. Ja mõis valitsejal (Raivo Adlas) oli ka rohkem tegemist hobuste ja saagi koristamisega, kui naistega. Kuigi töömehe rollist ma eriti aru ei saanudki. Tassis mõned korrad kohvreid ja ülejäänud aja täitis lavamehe rolli. Ehk see nii oligi mõeldud, sest töömeest kehastas lavastuse inspitsient Ott Kilusk ise.
Kavalehel on kirjas, et tegemist on komöödiaga. Seda, kus see komöödia peidus oli, ma küll ei tajunud. Ehk ma olen liiga noor ja nali jäi minu jaoks arusaamatuks või varjatuks? Samas ei pannud ma tähele, et ülejäänud publik ka väga naernud oleks. Mõned kohad küll olid, kuid need oli sellised, mis pigem seostusid näitlejate isikliku elu ja tegelaskuju poolt öeldud lause mõttega. Vähemalt minu arvates. Ilmselt oligi lavastaja taotlenud uue ja vana kooslust, sest kuidas muidu seletada seda, et tegevus toimub mõisaajastul kus liiklemiseks kasutatakse hobuseid ja järsku ilmuvad lavale näitlejad teksapükste ja päikeseprillidega. Ma olen üsna kindel, et sel ajal veel päikeseprille ja teksapükse ei tuntud. Ma oleks nautinud rohkem ajastule omaseid riideid, sest tegelikult kirikuhoone kõrgete lagede ja akendega oleksid sellised kostüümid paremini sobitunud. Võib- olla oleksin ka mina siis suutnud etendust paremini mõista, sest praeguse lavastuse juures tajusin ma end mitu korda mõttelt, et otsustage ükskord ära, kas meil on moodne Tšehhovi tõlgendus või on tegu klassikalise Tšehhoviga.
Etendus ise seekord minus väga mingeid mõtteid ja seoseid ei tekitanud. Võib-olla oli asi selles, et ruumis oli liiga kuum ja mu selg väsis selle tooli peal istumisest ära, kuid ma lihtsalt vahel ei suutnud keskenduda. Siiski need ema-poja stseenid, kus nad kaklesid ja järgmisel hetkel teineteist emabasid olid üsna liigutavad. Muus osas jäi lavastus minu jaoks lahjaks. Ma isegi ei tea, mida teisiti oleks võinud teha. Ma ilmselt olen liiga palju Vanemuises käinud ja samu näitlejaid näinud, kuid mind häirib see, et hoolimata tegelaskujust ja ajastust on näitlejatel samad maneerid ja žestid, ning seega on mul tunne et ma vaatan etendusest etendusse ühte ja sama inimest. Suure näitleja peaks selle järgi ära tundma, et ta suudab igasse rolli sisse elada ja mängida erinevaid tegelaskujusid. Kas meil siis Vanemuises polegi ühtegi suurt näitlejat?
Olgu olgu, ma siiski paar üllatust enda jaoks leidsin ka. Esiteks Maria Soomets. Ma ei tea, mis tõrge mul vahepeal tema vastu oli, kuid nii kui ta eile lavale tuli, olin ma võlutud. Ja kui ta hakkas etendust mängima ja seal köiel kõndis, siis ma lihtsalt istusin suu ammuli. Seepärast see pilt ka teile siia blogisse sai valitud. Nii ilus lihtsalt. Selline puhas, graatsiline ja vaba. Nagu kajakas.
Ja Ragne Pekarev hakkas mulle ka meeldima. Tema pole mulle kunagi eriti meeldinud, kuid eile oli tema mängus midagi, mis mind sundis talle rohkem tähelepanu pöörama ja ma nautisin tema mängu. Eriti siis, kui ta selle jubeda musta paruka peast ära võttis. Aga minu jaoks oli Maria Soometsa köielkäimine kogu etenduse tipphetk ja ma soovitan kõikidel kasvõi ainult selle pärast minna "Kajakat" vaatama. Minu suur kummardus ja tänu talle ja lavastajale selle hetke eest.
Mina igatahes tundsin end peale 3 tundi kirikuhoones viibimist palju parema ja puhtama inimesena. Isegi etenduse lõpu tumedad noodid, kus Kostja end maha lasi (ja ma kahtlustan, et ka Pjotr suri ära ilma et keegi sellest aru oleks saanud) ei suutnud seda helget tunnet minus hävitada. Võib- olla seepärast, et ma mõistsin mingil määral seda, miks Kostja end maha lasi. Mitte, et mul endal oleks selliseid enesetapumõtteid olnud, kuid kaua üks inimene kannatab, kui tal pole maailmas tegelikult mitte kedagi, kellele ta saaks täiesti vabalt oma südant puistata ja kes teda jäägitult armastaks ning toetaks. Seega ütleksin mina, et tegemist oli rohkem tragöödia, kui komöödiaga. Sest vastamata armastus, õnnetu abielu, haigused  jne on minu jaoks tragöödiale iseloomulikud. Ja ehk kui ma oleksin teadnud, et tegemist on traagilise looga, oleksin ma end ehk etenduse jaoks teisitei häälestanud ja ka emotsioonid oleksid teised olnud.

Kellel nüüd väike huvi tekkis, siis sel hooajal on ainult 5 etendust veel, seega tasub kiirustada.

Etenduse info Vanemuise koduleheküljelt.

0 kommentaari:

Postita kommentaar