24/04/2014

Draama "Madisoni maakonna sillad" Vanemuises

23.Aprill 2014 Sadamateatris

Foto pärit Googlest
Lavastaja: Peeter Tammearu
Osades:
Külliki Saldre - Francesca Johnson
Hannes Kaljujärv - Robert Kincaid
Maria Soomets - Carolyn Johnson (Francesca tütar)
Tanel Jonas - Michael Johnson (Francesca poeg)
Jüri Lumiste - Richard Johnson (Francesca abikaasa)
Marika Barabanštšikova - Marge Miller (Francesca naabrinaine)


Plaan minna vaatama etendust "Madisoni maakonna sillad" oli mul väga pikka aega peas küpsenud. Lugesin RAMP-st et Vanemuises on tulekul uued lavastused ja ma hakkasin otsima uute lavastuste kohta materjali. Juhtus nii, et "Hea põhjatuule vastu" ja "Madisoni maakonna sillad" olid raamatu kujul minu koduraamatukogus olemas ja nii saidki raamatud läbi loetud. Ja mõlemad raamatud olid lihtsalt superhead ja ma olin 100% veendunud, et tuleb ka mõlemad etendused ära vaadata. Aga ma ei näinud piletite väga pikalt eelmüügist ette ostmisega vaeva. "Hea põhjatuule vastu" õnnestus piletid väga lihtsalt saada, kuid "Madisoni maakonna sillad" piletite hankimine oli veidi keerukam. Siis kui mina otsustasin pileteid ostma hakata, olid praktiliselt kõik etendused juba välja müüdud. Lõpuks õnnestus mul praktiliselt hooaja viimasele etendusele kaks viimast piletit hankida. See oli mu õnnepäev, kui ma lõpuks need piletid kätte sain. Nüüd avastasin, et üks mu töökaaslane müüb kõikvõimsas Facebookis oma pileteid. Kuna tema tahtis ka seda etendust vaatama minna, kuid talle lihtsalt ei sobinud see kuupäev, milleks ta piletid ostnud oli, vahetasin temaga oma piletid ära. Ma sain ju sellevõrra varem oma kauaoodatud etendusele :)
Ootused olid mul etendusele päris suured. Sest tegemist küllaltki heade näitlejatega ja ma olen aru saanud et draamad meeldivad mulle rohkem, kui komöödiad ja raamat oli ju ka hea, järelikult peab etendus ka hea olema. Kahjuks esimene vaatus minu nii suurtele ootustele ei vastanud. Sisu oli korras ja üldiselt mängisid näitlejad ka hästi, kuid mind jäi kuidagi miski häirima, etendus ei suutnud mind jäägitult kaasa haarata. Mingil hetkel häiris mind Hannes Kaljujärve diktsioon. Mul oli tõsiseid raskusi, et aru saada mida ta ütles. Õnneks mängisid nad sel hetkel sõnadega ja Külliki Saldre kordas kõik Kaljujärve öeldud sõnad üle, tänu millele sain ka mina aru, mis sõnu Kaljujärv ütles. Näiteks "rabapistrik" no sellest ei saanud ma midagi aru enne kui Saldre polnud seda üle korranud. Samas võib-olla oli see taotluslik. Aga ka Kaljujärve monoloogide ja dialoogide osas esines paar sellist kohta, millest ma aru ei saanud. Lavakujunduse oleks ma ilmselt ka teistmoodi kujundanud. Ma oleks teinud läbivaks dekoratsiooniks suure punase katusega silla ja silla eri osi oleks koduna saanud kasutada, sest minu meelest oli sillal Francesca jaoks suurem tähendus kui kodul. Lisaks ei saanud ma aru, miks Francescal ja Carolyn´l sellised soengud pidid olema. Võib-olla oli tõesti tegemist ajastule omase soenguga, kuid mina oleksin Saldret eelistanud näha tema tavapärase soenguga, nagu plakatil.
Enne etendust oli mul juba väike aimdus, et Francesca elu räägivad tema lapsed ja seega sain ma tuua paralleele "Gorgo kingitusega", kus poeg (Tanel Jonas) tahtis oma kuulsa kirjanikust isa elulugu kirjutada ja tuli isa uuele abikaasale (Külliki Saldre) külla. Kogu tegevus käis samuti meenutuse vormis. Kui mu mälu mind ei peta, siis oli ka "Gorgo kingituse" lavastajaks Peeter Tammearu. Samas on mõlemad etendused näidendina ettenähtud ja ma  ei kujuta ette kui suur vabadus lavastajal seal on. Igatahes mul tekkisid sellised assotsiatsioonid oma peas. Aga minu jaoks jäid Soometsa ja Jonase rollid Francesca lastena kuidagi kesiseks. Ma oleks neid tahtnud rohkem tegevuses näha, mitte lihtsalt taustal istumas. Naabrinaise Marge (Marika Barabanštšikova) oleksin ma üldse välja jätnud, sest minu meelest see tegelane etendusele väga midagi juurde ei andnud. Kui just ainult seda, et tegemist on väikese kohaga, kus kõik teavad kõiki ja naabrinaine näitas väga edukalt välja seda, kui kursis keegi kellegi eluga tegelikult on. Francesca abikaasa Richardi (Jüri Lumiste) roll tundus mulle ka alguses täiesti ebavajalikuna. Kuigi ma tean, et kui teda poleks olnud, siis oleksin ma jälle rahulolematu, et miks abikaasat tegelasena sisse polnud toodud. Aga täiesti etenduse lõpus, kui abikaasa suremas oli, siis tuli mul isegi pisar silmanurka ja ma olin täiesti rahul et abikaasa roll sellisel kujul sisse oli toodud. Teine koht kus mul silm märjaks läks oli, kui Francesca ja Robert lõpuks pärast surma sillal kokku said. See oli kuidagi väga südamlik ja Saldre ning Kaljujärv suutsid selle suurepäraselt välja mängida.
Lõpetuseks võiks väikese kiituslaulu ka esitada. See pole vist enam kellelegi üllatuseks, et Saldre on üks mu lemmikutest ja ta suutis mind jälle üllatada. Ma vist ei oskagi kedagi teist sinna rolli paremini ette kujutada. Kõik see kehakeel ja miimika ja kogu muu kupatus...Saldre lihtsalt suutis Francesca olemust nii hästi tabada. Eriti meeldis mulle see hetk, kui Robert minema läks. Mitte et seal midagi toredat oleks olnud, aga Saldre mängu oli sel hetkel lihtsalt nauditav vaadata. Kaljujärv mängis ka Robertit väga hästi, kui see diktsiooni osa välja jätta, millest eespool juttu oli. Võib-olla oleks Kaljujärv võinud veidi rohkem hipilikum ja pikast teelolekust räsitum välja näha. Aga Kaljujärve mängitud Robertit vaadates tekkis päris mitmel korral tunne, et sellist armastust tahaks ise ka tunda. Samastamist ja enda eluga võrdlesmit oli igatahes väga palju.
Mina igatahes jäin etendusega rahule, hoolimata sellest et mõned kriitikud nimetasid seda nn "kergeks meelelahutuseks", mis mulle tavaliselt peale ei lähe. Aga kui ma juba etenduse ajal pisardada sain, siis pidi hea etendus olema, sest seda ei juhtu naljalt et ma etendusega nii kaasa lähen.

Etenduse kohta saab rohkem infot Vanemuise kodulehelt.
Kellel tekkis huvi, siis soovitan järgmiseks hooajaks piletid varakult valmis hankida.

Tänan Vanemuise teatrit suurepärase teatrielamuse eest!

0 kommentaari:

Postita kommentaar