Raamatud 2024: Märts

Siit tuleb järjekordne raamatupostitus. Kuna märts on ametlikult kevadkuu ja ka ilmad olid vahepeal väga kevadised, siis olen rohkem õues viibinud ja lugemisele on vähem aega jäänud. Siiski sain sel kuul päris mitmedki raamatud läbi loetud, mis on lugemisnimekirjas oma järge pikka aega oodanud. Seega päris ebaõnnestunuks märtsi raamatute lugemise mõttes pidada ei saa.

1. Aivar Lembit "Konnad vees" - Nagu minu puhul juba tavaks, siis valisin raamatu peamiselt kaanepildi järgi. Nimelt oli raamatu kaanel tilkinfusiooni pilt ja ka raamatu kirjeldus lubas, et ühel peategelasel on haigus nimega VS (mis raamatus on väljamõeldud haigus, kuid tegelikkuses on autor prototüübiks võtnud sellise neuroloogilise haiguse nagu Sclerosis Multiplex). Eks ma peamiselt haiguse pärast raamatut lugeda tahtsingi. Iseenesest haiguse osale keskendub kõige rohkem raamatu esimene osa. Teises ja kolmandas osas on see peategelane justkui kõrvaltegelase rollis ja tema haigust puudutatakse veidi vähem. Esimese osa juures oli haigust nii hästi kirjeldatud, et mul tekkis kohati tunne kas raamatu autor on ise haiglas mõne sellise patsiendiga palatit jaganud või põeb ise seda haigust, et nii hästi kirjeldada oskab. Muidu ülejäänu mõttes mulle raamat eriti ei meeldinud. Liiga palju oli väljamõeldud asju, mis minu jaoks veidi utoopia valdkonda kuulusid. Kuigi eks inspiratsiooni oli autor saanud peamiselt Covid-19 pandeemiast ja igasugustest MMS-i uudistest. Ajaviiteks kannatas lugeda küll, kuid mingit erilist lugemiselamust raamat ei pakkunud (ei haiguse ega üleüldise teema arenduse osas).

2. Michael Koryta "Need, kes soovivad mu surma" - Tegemist on krimiraamatuga, mille ma Heliose sõbrapäeva kampaania ajal endale tasuta kingituseks valisin. Eks ma natukene kahtlesin selles raamatus, sest tavaliselt jagatakse tasuta kingituseks asju, mida inimesed muidu ei taha. Hakkasin lugema ja mulle hakkas raamat kohe algusest peale väga meeldima. Igatahes räägib lugu noorest poisist, kes juhtub pealt nägema jõhkrat mõrva ja mõrvarid asuvad poissi mööda Ameerika mäestikku taga ajama, et viimane tunnistaja kõrvaldada. Kuigi kohe alguses oli teada, kes on pahad ja keda nad jälitavad, oli raamatus ikka üllatav sisupööre ka. Ja et raamat nii roosiline poleks, kus kõik head inimesed eluga pääsevad, said nii mõnedki nn "head tegelased" surma. Kindlasti pole raamat selline esmaklassiline krimipõnevik, mis närvid viimseni pingule ajab ja mille lugemise järgselt öösel magada ei saa. Aga tegemist on sellise raamatuga, millest minu hinnangul saaks vägagi põneva filmi teha (ega ma ei tea, ehk on seda juba tehtud). Seega krimi austajatele julgeksin küll ajaviitelugemiseks soovitada.

3. Hayley Morris "Mina vs. aju" - See on üks nendest raamatutest, mille lugemist ma pikalt oodanud olin. Peamiselt seetõttu, et ka mina olen ülemõtleja ja lootsin raamatust veidi eneseabiõpiku moodi abi saada. Olen Hayley Morrise lühikesi naljavideoid internetis näinud ja need on mulle meeldinud. Seega mõtlesin, et äkki ta tõesti on mingi hea eneseabiõpiku moodi raamatu kirjutanud, sest seda teevad tänapäeval minu meelest kõik. Ma isegi ei oska öelda, mis asi see raamat täpselt oli. Kõige õigem oleks vist öelda, et ühe inimese lugu sellest kuidas on elu siis kui sa oled ülemõtleja ja su aju iga asja kohta oma arvamust omab. Pigem seda eneseabi osa, mida ma nii väga lootsin, oli raamatus väga vähe. Samas oli kuidagi vabastav lugeda, et ka teiste ajud suudavad iga asja kohta täiesti oma pildi luua ning lausa uskumatuid ideid genereerida. Hea vaheldus klassikalisele ilukirjandusele ja raamat edenes kiiresti, misttõttu võiks see olla hea ajaviitekirjandus näiteks reisile või puhkusele minnes, kus tahaks midagi kerget lugeda. Ehk natukene ikka paneb mõtlema selle üle, kuidas oma ajuga paremini hakkama saada.

4. Sarah Pearse "Kuurort" - Seda raamatut olin samuti tahtnud väga pikka aega lugeda, aga raamat oli kogu aeg raamatukogudest välja laenutatud. Lõpuks ostsin raamatu endale. Kahjuks sama autori eelmise raamatu "Sanatoorium" lugemisest oli juba väga pikk aeg möödas ja ma päris täpselt kõike ei mäletanud, mis selle politseiuurija mured olid. Iseenesest pole raamatud teineteisega muul moel seotud, kui ainult uurija on sama ja see kuidagi „Kuurorti“ lugemist ei sega, kui eelnevalt on „Sanatoorium“ lugemata. Mingil määral ikka avati uurija tausta selles raamatus ka, seega häiris veidi ainult alguses, et ma ei mäleta mis teema selle uurijaga oli (kartsin vist ise rohkem, et see lünk hakkab edasist lugemist segama, õnneks ei hakanud). Iseenesest oli tegemist üsna tavapärase krimiraamatuga. Päris kohe ma mõrvarit ära tabada ei suutnud, aga lõpuks leidsin ikka õige mõrvari üles (selles osas vist saab öelda, et pole eriti hästi kirjutatud, kui lugeja mõrvari ära tuvastab). Ajaviiteks oli hea lugemine, aga mingit erilist põnevust või närvikõdi raamat ei pakkunud. Kohati tundus mulle raamatu algus igava võitu ja ma ei suutnud raamatut lugeda. Õnneks edasi läks veidi huvitavamaks. Praeguseks on raamatu lõpetamisest nädal möödas ja ma mäletan, et tegevus toimus tumeda minevikuga saarele loodud luksuskuurortis, kuid ega kõiki nüansse ma enam ei mäleta. Pidin isegi tükk aega meenutama, et mitu mõrva raamatus oli ja millised need olid (tavaliselt mulle mõrva detailid jäävad hästi meelde). Aga kellele autori esimene raamat meeldis, siis neile soovitan ja loodetavasti meeldib see raamat ka.

5. Nir Eyal, Julie Li "Segamatu. Kuidas hallata tähelepanu ja juhtida oma elu" - Olen järjest rohkem tähele pannud, et nt postitusi või koolitöid kirjutades kulub mul liiga palju aega kõrvalistele asjadele. Kirjutan ühe lause ära ja siis surfan mitu tundi internetis. Lootsin, et raamat annab mulle häid nippe, kuidas oma tähelepanu koondada. Sain küll nippe, kuidas tähelepanu segajaid häkkida ja rohkem keskenduda käesolevale tegevusele, kuid lootsin veidi rohkem teooriaid ka saada, miks meie tähelepanu hajuma läheb. Igatahes andis raamat väga erinevaid nippe, kuidas erinevates olukordades tähelepanu olulisele koondada. Näiteks saata ise vähem e-kirju, et selle võrra saada ka vastu vähem e-kirju. Ja kui me saame vähem e-kirju, siis on vähem segajaid. Tunnistan, et võtsin end kõikvõimalikest meililistidest maha ja nüüd tuleb telefoni päeva jooksul ainult mõni üksik meili teavitus. Kõik muud teavitused olen juba eelnevalt maha võtnud. Ja kui telefon enam nii kutsuvalt teavituste peale ei vilgu ega piiksu, on tunduvalt lihtsam telefon ära unustada ja muudele tegevustele keskenduda. Järgmine samm oleks konkreetne päevaplaan koostada, mis aitaks olulistele asjadele keskenduda. Kes tunneb, et teda on liiga lihtne segada, siis soovitan raamatut lugeda. Saate nippe kuidas lapsi õpetada ja kuidas ise nt koosolekutest ja muudest tüütutest kohustustest pääseda, et samal ajal olulisele keskenduda.

Loe edasi

Kaire kreisi kabaree

 5.aprillil 2024 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Showstoppers Facebooki lehekülg

Kaire Vilgatsit teavad vist Eestis kõik, nii ka mina. Peamiselt läbi teleekraani, kuid korra olen teda siiski ka Vanemuise teatrilaval näinud muusikalis “Mamma Mia”. Ega ma end eriliseks Vilgatsi fänniks ei pea. Küll aga meeldib mulle kabaree, peamiselt siiski selle lõbusa õhustiku, uhkete kostüümide ja kankaani pärast ja just see saigi otsustavaks. Vahetult enne teatrisse minekut kuulsin, et tegelikult “Kaire kreisi kabaree” polegi kabaree, vaid kontsertkava kus esitatakse erinevaid lugusid. See oli väikene pettumus. Õnneks kadus see pettumusenoot kohe, kui Vilgats lavale tuli ja möll läks kogu täiega käima.

Möll läks ikka nii kõvasti käima, et raske oli toolil püsida, sest oleks tahtnud kaasa laulda ning tantsida. Aga kuna ma viisi ei pea ja saalis oli väga palju inimesi, siis ma kõvasti ja valesti kaasa laulmisest loobusin, et mingigi väärikus säilitada. Küll aga sai pead ja jalgu muusika taktis liigutada ning plaksutada, sest kõik teised püsisid ka oma toolidel ja oleks imelik olnud kui ma üksi oleksin tantsima hakanud. Kui keegi nüüd küsib, et mis laulud need nii kaasahaaravad olid, siis pean tunnistama, et ma isegi enam ei mäleta. Sest kahjuks hakkas peale esimest kolme numbrit minu jaoks õhtu vaikselt alla käima ja ülejäänud aja ma lihtsalt ootasin ja lootsin, et asi jälle vaikselt paremuse poole liikuma hakkaks ning see tühistas juba vaikselt esimese positiivse emotsiooni.

Esimesed kaks laulu olid eestikeelsed ja pigem kuulusid sinna 60+ inimeste repertuaari (mis mulle väga meeldib, sest ma olen suuresti selle muusikaga üles kasvanud ja minu sees on ka väike vana inimene peidus) ja olid head kaasa laulmise laulud. Edasi tuli ingliskeelne ABBA laulude poppurrii ja see oli minu jaoks ka veel hitt, sest ma olen ABBA  muusika põhjal valminud muusikalide suur fänn ja seetõttu tean peaaegu kõiki laule peast. Aga siis läkski kava edasi ingliskeelsete lauludega ja kohati ei saanud ma sõnadest aru ja tänapäevaste popplugude esitamine ei läinud minu peas kokku selle ideega kabareest, mis mul tekkinud oli. Lisaks häiris mind väga tugev valgusshow, kus tuled mulle kogu aeg otse silma paistsid. Ma vist pole tõesti enam esimeses nooruses, et sellised asjad häirivad. Kahjuks jäi mul valgusshow tõttu suur osa lavastusest nägemata, sest ma pidin silmad kinni panema, et valu vähendada, sest pidevalt silma paistev ere valgus tegi silmadele haiget ja pani pea valutama. Ja kui ma juba vinguma hakkasin, siis vingun ühe korraga selle ka ära, et muusika oli liiga kõva. Jah, ma olen vist ikka liiga vana selliste ürituste jaoks. Igatahes lahkusin ma õhtul saalist totaalse peavaluga. Tean, et päris mitmed inimesed läksid samal põhjusel vaheajal ära, kuna tundsid, et see tugev muusika ja liiga eredalt vilkuv valgus lämmatab neid ja nad ei saa saalis hingata.

Iseenesest on mul kahju, et minu jaoks muusika ja valgus nii suurteks häirivateks teguriteks osutusid, sest tantsushow oli uhke ja seda oleks nautida tahtnud. Kostüümide üheks autoriks on Gerly Tinn, kes on sel hooajal ka mitmed Maskis laulja saate kostüümidest teinud. Ega need praegused kostüümid ei jäänud väga palju saate kostüümidele alla. Ja neid kostüüme oli palju, sest praktiliselt iga laulu ajaks olid tantsijatel uued kostüümid seljas. Kostüüme vahetasid muidugi lisaks tantsijatele ka lauljad. Selleks, et oleks aega kostüüme vahetada, rääkis Vilgats stand-up stiilis lugusid enda elust. Ühelt poolt au ja kiitus, et ta avalikult enda haigusest ja lahutusest jms rääkis, kuid teisalt oleksin mina siiski tahtnud teda rohkem laulmas kuulda. See naljade rääkimine tundus kuidagi pingutatud ja kuigi publik plaksutas, siis minu meelest polnud seal midagi humoorikat. Üldiselt tundus mulle, et suurema osa laulmisest tegid noored solistid Kaia-Liisa Kesler ja Sten-Erik Liiv. Kusjuures mõlemad esinevad Showstoppersi koosseisus ka erinevatel kruiisidel ja vahel oligi raske aru saada kas nad on lauljad või tantsijad, sest nad tegid mõlemat ühte moodi hästi. Väga mitme loo puhul tuli Vilgats laval alles loo lõpus, et koos teistega mõned jalatõsted teha ja siis publikuga rääkida, et tantsijad ja noored lauljad saaksid riideid vahetada. Au ja kiitus Vilgatsile, et ta suudab selliseid jalatõsteid teha ja niimoodi laval tantsu vihtuda, aga ikkagi oleks ta võinud rohkem ise laulda.

Siiski puges mulle põue tunne, et Kaire Vilgats on anult nimi plakatil, mille eesmärgiks on saal rahvast täis tuua ja samas rohkem saavad lavaaega ikkagi nooremad. See tundus minu jaoks natukene publiku petmisena. Kohati tundus mulle, et kõik laulud olid tegelikult üks suur pettus ja need tulid kõik lindilt. Päris mitmes kohas oli kuulda laulmas palju rohkem hääli, kui tegelikult laval lauljaid oli, mis lasi aimata et tegelikult tuleb laul lindilt. Jah, on võimalus et need samad lauljad olid eelnevalt laulud linti laulnud ja seda sama linti mängiti nüüd taustaks, kuid mind see veidi häiris, sest tekitas ikkagi tunde, et kõike ei laulda otse. Ja selliste showde puhul eeldan ma ikka, et lauldakse otse. Kuna ma olin valguse tõttu palju aega kinniste silmadega, siis oli mul parem kuulata ja sellised asjad jäid rohkem kõrva riivama.

Kui ma juba uhkeid kostüüme mainisin, siis üks etteaste oli nn aastapäeva paraad, kus tantsijad kandsid erinevaid Eestile iseloomulikke sümboleid peakatetena. Näiteks verivorst, Pikk Hermann, viin, must leib jne. Mis minu jaoks selle etteaste juures arusaamatuks jäi, oli see et kõik tegelased olid tuntud poliitikud, nt Kaja Kallas kandis verivorsti peakatet. Minu jaoks polnud nendel peakatetel mingit seost nende poliitikutega, kes välja hõigati. Ja ega seal peale selle, et teadustati, et saabub see ja see poliitik, väga midagi muud ei toimunudki. Seega jäi minu jaoks see poliitikute kaasamine arusaamatuks ja mõjus veidi kummastavalt. Oleks seal siis mingi lugugi juures olnud miks need poliitikud järsku mängu toodi. Või oleks kasvõi mingi paroodia olnud. Kleiti kandev tütarlaps kannab peas õllekannu ja teda tutvustatakse kui Jüri Ratast (võin poliitiku nime ja peakatte osas eksida, aga põhimõttet vast saate aru). Minu jaoks polnud see ei naljakas ega kuidagi loogiline, sest mingit seost ma luua ei suutnud.

Ma pole varem ühtegi Showstoppersi etteastet näinud, kuid kokkuvõttes tundus mulle justkui oleksid nad võtnud mõned enda kruiisi show etteasted, lisanud sinna mõned numbrid koos Kaire Vilgatsiga ning seda nüüd siis käiaksegi uue tuuri pähe rahvale näitamas. Iseenesest pole selles midagi halba, sest palju see rahvas kruiisil ikka käia jõuab ja show on äge. Mulle lihtsalt tundub, et kui rahvas ostab kalli pileti ja läheb Kaire Vilgatsit vaatama, siis selle raha ja ootuse eest (sest plakat ju lubab Kaire kreisit kabareed), näevad nad laval liiga vähe Vilgatsit. Igatahes valgus, heli ja kostüümid on igati kreisid ja selles osas plakat kindlasti ei valeta. Minu jaoks jäid sel korral heli ja valgus lausa nii kreisiks, et see varjutas kogu ülejäänud show.

 

Lavastaja koreograaf: Kristin Murula

Kostüümikunstnikud: Grete Laus-Evestus ja Gerly Tinn

Laval: Kaire Vilgats, Kaia-Liisa Kesler, Sten-Erik Liiv ja Shostoppersi tantsijad.

 

Piletilevi link üritusele

Loe edasi

Lõpp

 12. märtsil 2024 Sadamateatris

Foto: Heikki Leis

Alustan selle postituse kirjutamist suure häbitundega. Nimelt on mul tartlasena häbi tunnistada, et ma sattusin Vanemuise lavastust vaatama viimati 2022. aasta oktoobris. Paus on olnud peaaegu poolteist aastat. Ometigi võiks eeldada, et just Vanemuisesse satun ma kõige rohkem, kuna see asub mulle kõige lähemal ja pakub väga eriilmelist teatrit, mille hulgast võiksin kindlasti midagi meelepärast leida. Jah, tõesti on selle aja sees olnud päris mitu lavastust, mis mind kõnetanud on, kuid vahepeal jäi kogu see teatris käimise asi üsna tagaplaanile ja ostsin pileteid ainult vahetult enne teatrisse minekut. Nii hilja muidugi enam nendele minu soovitud lavastustele pileteid saada polnud ja nii jäigi Vanemuises käimata. Kuigi „Lõpp“ on üks nendest lavastustest, mida ma vaadata tahtsin, pole ma kindel, kas ma seda ikka vaatama oleksin jõudnud, kui kolleegid poleks aktiivsed olnud ja pileteid mitu kuud varem ära ostnud. Seega tundub, et ma jõuan teatrisse ainult siis, kui keegi mind sinna kutsub.

Nagu nimigi ütleb, siis „Lõpp“  räägib elu lõpust ehk surmast ja tegemist on dokumentaallavastusega, mis põhineb surijate ning hingehoidjatega tehtud intervjuudel. Kindlasti võib paljudel tekkida küsimus, et miks ma nii morbiidset asja vaatama tahtsin minna. Esiteks puutun ma selle teemaga tööalaselt liigagi palju kokku ja on ju igati huvitav vaadata mida teised inimesed sellest teemast räägivad. Ja dokumentaallavastused on mulle ka alati meeldinud, peamiselt seetõttu et seal käsitletakse olulisi teemasid ning need lavastused panevad mõtlema. Ma olen täiesti nõus sellega, et surm on tabu, millest meie ühiskonnas väga palju ei räägita ja üritatakse näiteks lapsi surmast eemale hoida. Mis seal salata eks ka täiskasvanud hoiaksid parema meelega surmast eemale ja ei taha sellel teemal rääkida. Samas pole see alati nii olnud. Vanasti hoiti surnuid kuni ärasaatmiseni kodus ja ka ära saatmine ning peied toimusid kodus, mis tähendab et kogu perekond oli surnu juures ja surm oli elu loomulik osa. Tänapäeval proovitakse sageli surev inimene haiglasse või hooldekoju ära saata, et lähedased ei peaks seda suremise protsessi pealt nägema. Näen ka oma igapäevases töös, et surm on midagi sellist, mida paljud kardavad ja seetõttu üritatakse igast õlekõrrest haarata, et äkki see surm sel korral ikka ei tule. Kahjuks tabab surm meid kõiki ja seetõttu on parem nendest teemadest võimalikult varakult rääkida. Palju lihtsam on lähedase surmaga leppida, kui sellest on eelnevalt räägitud ja on teada, mida lähedane mahajääjatelt ootab. Seetõttu on mul väga hea meel, et Piret Jaaks, Marta Aliide Jakovski ja Vanemuine on otsustanud sellisel teemal lavastuse teha.

Kui keegi nüüd mõtleb, et miks nii masendavatel teemadel rääkivat lavastust peaks üldse vaatama minema, siis raskeid teemasid tasakaalustatakse lavastuses päris palju huumori abil. Jah, seal on ka musta huumorit, mis kõikidele meedikutele meeldib, kuid on ka tavalist huumorit, mis peaks kõik mittemeedikud ka naerma ajama. Mina igatahes sain päris palju naerda. Jah, mitte küll nii palju kui korraliku komöödia korral, kuid üle poole ajast oli kindlasti suu muigvel. Ega ma ei saa lubada, et poole ajast naersin ma ainult meedikutele omaste mustade naljade peale. Ma ilmselt pole just maailma parim eeskuju, sest mulle just draamad ja morbiidsed lood meeldivad, aga mina polnud teatrist lahkudes üldse masendunud. Tegelikult kartsid mu kolleegid, et äkki on lavastus nii masendav, et tuleb poole pealt lahkuda, aga ei lahkunud ka nemad ja tundus, et lavastuse lõppedes polnud ka nemad eriti masendunud. Seega ei pea keegi kartma, et teatriõhtu kuidagi tuju ära rikuks. Ma usun, et vastupidiselt avardab teatriõhtu silmaringi ja paneb ehk publikut rohkem surmaga seotud teemadele mõtlema. Minu meelest oleks väga tore, kui tänu lavastusele teeb keegi oma lähedastega kokkuleppe, kuidas surma puhul käituda või mida surijale öelda või mida temalt küsida.

Minu meelest ongi lavastuse kõige suurem väärtus see, et surmast on räägitud nii hingehoidjatega kui ka surijate endiga. Eks vaimulikud ja hingehoidjad on oma töös väga palju puutunud kokku nii surijate kui ka neist maha jääjatega ning seetõttu oli lavastuses väga palju selliseid mõtteid, mis panevad publikut ka nende teemade peale mõtlema. Siiski ei koosnenud kogu lavastus ainult erinevate hingehoidjate ja surijate monoloogidest, vaid monoloogid ja mõtted olid põimitud folkloorist pärit surmaga seotud uskumustega. Seda kõike raamis lugu perekonnast, kus pensioniealine ema koondatakse töölt vahetult peale seda kui ta on oma abikaasa matnud. Hingehoidjate lugude vahele esitavad näitlejad pildikesi pensionile jäänud naise elust kuni selleni kuidas ta saab vähi diagnoosi ja seda oma täiskasvanud poegadele ja lastelastele ütleb. See uudis muudab perekonna suhteid nii palju, et vennad kes seni pole teineteisele tunnistanud kui väga nad üksteist armastavad ja vajavad, seda siiski lõpuks teevad. Selles mõttes ikkagi õnneliku lõpuga lugu, kuigi ema on suremas. Mulle tundub, et see perekonnalugu oli vajalik ka selleks, et veidi teema morbiidsust vähendada ja aitas kogu surma temaatikat veidi inimlikumas võtmes avada.

Lavastuse ülesehituse mõttes on tegemist pigem kaasaegse lavastusega, kus kasutatakse palju näitlejate kuvamist suurele ekraanile ning kogu lavakujundus koosneb kuuest toolist. Kogu stseenide tegevus tuleb publikul suuresti ise ette kujutada, sest lavakujunduses pole rekvisiite. Näiteks kujutatakse peielauda kõrvuti toolidel istudes, kus näitlejad kujutletavaid pitse tõstavad Ja kõigile on selge, mida näitlejad teevad ja sobilik atmosfäär tekib iga inimese kujutluspildis tema ette. Videokaamera kasutamine on kahe otsaga asi. Kuna Sadamateater on piisavalt väike saal ja publik istub näitlejatele võrdlemisi lähedal, on kõik laval toimuv ka viimasesse ritta võrdlemisi hästi näha ja selles osas poleks justkui kaamerat suurendamiseks vaja. Samas kuvatakse ekraanile enamasti ainult näitlejate näoilmed, mis suurel ekraanil võimenduvad, pannes niimoodi publikut tegelastele palju rohkem kaasa elama, kuna iga pisimgi näo miimilise lihase liikumine on tänu kaamera suurendavale efektile ka viimasesse ritta näha.

Minu meelest olid kõik näitlejad väga super, sest emotsioonide ja mõtte edasi andmiseks tuli peamiselt kasutada näoilmeid, sest palju see publik kehakeelt ikka vaatab, kui ainult nägu on suures plaanis ekraanile kuvatud. Eks oli ka neid stseene, kus sai kogu kehakeelt vaadata (nt see sama mainitud peielaua stseen või etenduse alguses olnud tantsustseen). Lisaks kandsid kõik näitlejad matustele iseloomulikku musta riietust, seega ei aidanud ka kostüüm erinevaid karaktereid välja tuua. Ainsa erandina kostüümi osas saab välja tuua Külliki Saldre kehastatud ema, kes sarnaselt teistele oli etenduse alguses riietatud musta, kuid viimases haiglastseenis oli tal seljas valge kleit, mis meenutas kas siis surirüüd või haiglakitlit. Igatahes oli kõikide näitlejate mängu nauditav vaadata ja kuna sageli oli laval ainult kaks näitlejat korraga, kellest üks oli kaamera ees ja teine kaamera taga, siis sain eriti palju tähelepanu pöörata näitlejatele. Kohati tundus mulle, et ma jõllitan ainuisikuliselt seda näitlejat, kes parajasti kaamera ees rääkis, sest mis sa sellest kaamerat hoidvast näitlejast ikka vaatad. Nii ma siis keskendusingi kaamera ees oleva näitleja miimika jälgimisele. Seega julgen ma öelda, et kõik näitlejad teevad jube head rollid just näitlejameisterlikkuse osas, kui arvestada seda, et nende peamine töövahend on nende enda nägu, millega erinevaid emotsioone edasi tuleb anda. Sellist teatrit mulle meeldib vaadata, kus näitleja ei kao dekoratsioonide, kostüümi ega grimmi taha ära, vaid peab kasutama enda keha selleks, et tegelast luua. Sest selline teater laseb publikul vaadata kui suurepärased näitlejad meil on ja nautida puhast näitlejatööd. Kui Külliki Saldre ja Karol Kuntsel on mu vanad lemmikud, siis selle lavastuse põhjal julgen küll öelda, et nii Lena Barbara Luhse, Kaarel Pogga kui Reimo Sagor liigituvad ka mu lemmikute hulka, sest neid on laval huvitav vaadata.

Kuigi kokkuvõttes oli tegemist hea lavastusega, siis unustamatut teatrielamust ma siiski ei saanud. Ma küll olin valmis selleks, et ma lahkun teatrisaalist märgade silmadega, kuid seda ei juhtunud. Äkki oli lavastus nii hästi tasakaalus, et see kurb sisu ei jõudnud minuni ja seega ei läinud silmad märjaks. Aga teema igatahes puudutas ja vahetult peale teatrit oli küll veidi kergem tunne ja tahtmine kõik tuttavad teatrisse saata, et ka teised saaksid aru, miks surmast rääkima peaks. Ja näitlejaid oleks ka kallistama tahtnud minna, sest ega neil ka sellist lavastust kerge mängida pole.

 

Lavastaja: Marta Aliide Jakovski
Autor ja lavastusdramaturg: Piret Jaaks
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ann Reimann
Kaamerarežii autorid: Fidelia Regina Randmäe, Marta Aliide Jakovski
Osades:
Külliki Saldre – Renaata
Karol Kuntsel – Taaniel, ülemus, härra klubis, hingehoidja haiglas
Reimo Sagor – Ruben, härra klubis, kirjanik matustel
Lena Barbara Luhse – Jane, proua klubis, naine matustel, naine haiglas
Kaarel Pogga – Kristjan, noormees tööl, härra klubis, ingel, poiss matustel, arst
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Suvelavastused 2024

Postitus on esmalt ilmunud 27. märtsil 2024 ja täiendatud 16.04.2024.

Siit tuleb juba traditsiooniks saanud suvelavastuste postitus. Eelkõige olen siia postitusse koondanud ainult suvelavastused (mängitakse perioodil 01.06–31.08) ja üritanud välja jätta need lavastused, mis on teatrite mängukavas aastaringselt ja mida mängitakse ka suvisel perioodil. Erandina leiab sel aastal nimekirjast ka kaks suve lavastust, mille mängimisega alustatakse juba mai viimastel päevadel. Need on postituses välja toodud ainult seetõtu, et enamus mängukordasid on siiski suvel. Kuna sel aastal on Tartu Euroopa kultuuripealinn, siis selle raames on Lõuna-Eestis eriti uhke suvelavastuse valik. Lillakasroosa taustaga olevad etendused kuuluvad Tartu2024 programmi. Päris mitu lavastust osutusid eelmisel suvel nii populaarseks, et neid mängitakse sel suvel taas. Mõnda lavastust juhtusin eelmisel suvel vaatama, nende juurde on lisatud minu postitus, ehk aitab see mõnel huvilisel otsutada, kas minna lavastust vaatama või mitte.

MAI

Lahenduste ministeerium (Eesti Noorsooteater) 26. maist kuni 14. juulini 2024 erinevates mängupaikades üle Eesti

Seitsmemagajapäev (Tallinna Linnateater) 29. maist kuni 13. juunini 2024 Arvo Pärdi keskuses Laulasmaal 

Haihtuv Tallinn (VAT Teater) 30. maist kuni 6. juunini 2024 Tallinna erinevates kohtades.

 

 

JUUNI

LÄBI LINNA: Annelinn (ProTheMus) 1. - 15. juuni 2024 Tartus Annelinnas

Richard III tagasitulek kell 9.24 rongiga (Endla Teater) 1. juunist kuni 31. augustini 2024 Endla teatri suures saalis

Helisev muusika (Rapla Huvikool) 1.-2. juunini 2024 Rapla kultuurikeskuse siseõues

Oscar ja Roosamamma (OÜ Käpipuu) 2. - 11. juunini 2024 Jõgeva Kaunite Kunstide Kodus

Täiuslik (OÜ Vesikala) 3. ja 4. juunil 2024 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Black Box-is

Shiro Takatani/Dumb Type "Tangent" (Tartu 2024) 4. juuni 2024 Teater Vanemuine

Oh jumal (Tartu Linnateater) 04.-13.06.2024 Tartu Laulupeomuuseumis. Triinu Teatriblogi postitus 2023

Rahamaa (Eesti Draamateater) 6. - 20. juunini 2024 Tartu Kammivabrikus 

Sinise konna nahk ehk Vino veritas (Seasaare Teater) 7. juunil 2024 Alle-Saija Teatritalus Põlvamaal, 4.-6. juuli 2024 Luke mõisas Tartumaal ja 10.-11. juuli 2024 Viscosa kultuuritehases Hiiumaal.

Lahkumine (Rakvere Teater) 7.-30.06.2024 Loobu mõisa aidas Kadrina vallas Lääne-Virumaal

MAVKA. Metsalaul (Vene Teater) 07.06-20.06.2024 Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis

Muusikaline etendus "Otila" (Alle-Saija Teatritalu) 8. juunil 2024 Filmi Vargamäe külastuskeskuses Võrumaal

Multimeediaetendus "Emajõe sünd" (Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja Lodjakoda) 13.-15. juunini 2024 Emajõe Lodjakojas Tartus

Viljandi lood: Jaan (Ugala) 13.06- 29.08.2024 Viljandi linnaruumis (Algus Liiva tn 3 hoovist)

Eesti päästmine (Lutsu teater) 15.-22. juunil 2024 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

KÜLM SUPP (Kuressaare Teater) 19.-21.06.2024 Lause Puhketalu õuel, Saaremaal

Üks helevalge tuvi (Eesti Draamateater) 19.06-27.06.2024 ja 17.-29.08.2024 Uuemõisa mõisas Läänemaal

Õhud meie vahel (Emajõe Suveteater) 21. juunist kuni 21. juulini 2024 Kambja vanas koolimajas Tartumaal

OSKAR LUTS ehk LAUL IGAVESEST ÕNNEST (TEMUFI) 26. - 30. juuni, 11. - 19. juuli ja 9. - 31.august ning 1. septembril 2024 Tarvastu mõisas Viljandimaal

Pink päikesepaistel (Sundown Entertainment) 27. juunist kuni 18. juulini 2024 Noarootsi Teatrigaraažis Läänemaal.

Rongirüüv (Miksteater) 28.06- 14.07.2024 Karilatsi Vabaõhumuuseumis Põlvamaal

Lärmisepa tänava Lota (Teatribuss) 28.06-07.07.2024 Tartu Mänguasjamuuseumi sisehoov

Kuninga käsk (Teater Vanemuine) 28.06 - 14.07.2024 Tartu Toomkiriku varemetes

Korvpall on saatanast (Manosun OÜ) 28.06-07.07.2024 Kammivabriku sündmuskeskuses Tartus

Sildade muusika (Tartu Tantsuakadeemia) 29. juunil 2024 Tartu Karlova sadamas

Me peale ülalt jälle paistsid tähed (Ugala Teater) 29.06 - 24.08.2024 Ugala teatrimajas Viljandis

Kotka tee taeva all (Saueaugu Teatritalu) 29.06-07.07.2024 Saueaugu Teatritalus Läänemaal

 

 

JUULI

Tutvumiskuulutus (2Teatrit) 1. - 19. juulini 2024 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

Kes saab noorust keelata kui ta tahab hõisata (Alle-Saija Teatritalu) 3. juulil 2024 Alle-Saija Teatritalus Põlvamaal

Rätsep Õhk ja tema õnneloos (Filmi Vargamäe ja näitetrupp Poolvillased). 4. juulil 2024 Filmi Vargamäe külastuskeskuses Võrumaal

Rügemendi tütar (Klaipeda Riiklik Muusikaliteater) 4. juulil 2024 Pärnu kontserdimajas

Öökuninganna (Teater Nuutrum) 4.-21.07.2024 Kolga mõisas Harjumaal

Viimase Pärsia keisri mõrv (MTÜ R.A.A.A.M) 4. - 11. juuli 2024 Kernu mõisa küünis

Laboratorio Module 24 (Lemoot Kompanii) 05. - 13. juuli 2024 Armastuse saalis Aparaaditehases (Kastani 42, Tartu linn)

Karu (Klaipeda Riiklik Muusikaliteater) 5. juulil 2024 Pärnu Kontserdimajas

Turg (Lutsu Teater) 09. - 14.07.2024 Lutsu külaplatsil Põlvamaal. Triinu Teatriblogi postitus 2023. suvel.

Praegu pole aeg armastamiseks (MTÜ R.A.A.A.M) 13. - 16. juulini 2024 Kernu mõisa küünis

Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde (Räpina Vallavalitsus) 17.-21.07 ja 24.-28.08.2024 Leevi vabaõhulaval Põlvamaal

Isad ja pojad (Kontserdihunt) 17.07-27.07.2024 Palmse mõisa pargis Lääne-Virumaal

Kohver (Kinoteater) 18.-26.07.2024 Sõmera klubis Kärla alevikus Saaremaal

Leenane´i kaunitar (Jõgeva Linna Teater) 18.-02.08.2024 Vana-Kuberi talus Kõola külas Jõgevamaal

Pikk tee koju (Alle-Saija Teatritalu ja Pajusi Teater) 19.-31.07.2024 Alle-Saija Teatritalus ja 2.-3.08.2024 Pajusi Rahvamajas

Öö õigus (Alatskivi loss) 19. - 28. juulini 2024 Alatskivi lossi sõiduhobuste tallis Tartumaal

Vale (Sundown Entertainment) 21. - 31. juulini 2024 Noarootsi Teatrigaraažis Läänemaal

Majakavahi tüdrukud (1Teater) 22.07-26.07.2024 Ohtu mõisas Harjumaal. Triinu Teatriblogi postitus 2023

Naisteranna needus (Teater Nuutrum) 24.07-11.08.2024 Eisma sadama paadikuuris Lääne-Virumaal

Salakuulaja Vastseliinas (Vastseliina Piiskopilinnus) 25.07-04.08.2024 Vastseliina Piiskopilinnuses Võrumaal

Rohelised niidud (Thor Productions) 25.07-11.08.2024 Kiidjärve mõisapargis Põlvamaal

Üksildane Lääs (Emajõe Suveteater) 26. - 31. juuli ja 1. - 14. august 2024 Saadjärve mõisa härjatallis Tartumaal

Kahe isanda teener (Kuressaare Teater) 29. juulist kuni 10. augustini 2024 Oti mõisa õuel Saaremaal

Leevaku kullakaevur (MTÜ Leevakk) 30.07-04.08.2024 Leevaku külaplatsil Põlvamaal. Triinu Teatriblogi postitus 2023

 

 

AUGUST

Liikuvad linnad residentuuri lavastus (Sõltumatu Tantsu Lava) 1. augustil 2024 Tartus

Ja ei jäänud teda ka... (Kellerteater) 1.-10.08.2024 Viinistu katlamajas Harjumaal. Triinu Teatriblogi postitus 2023

Maastikuteater "Ääremaastikud" (MTÜ Eikellegimaa) 2.-11.08.2024 Tellaste küla Võrumaa

Kõik roosid... (Arena Mittetulundusühing) 2.-10.08.2024 Iisaku lauluväljakul Ida-Virumaal

Nõrkusehetk (Sundown Entertainment) 3. - 10. augustini 2024 Noarootsi Teatrigaraažis Läänemaal

Hungerburg2024 (Tartu Uus Teater) 14.-18.08.2024 Mereranna puhkekodus Narva-Jõesuus

Helisev Salzburg (OÜ Satiir) 14.-22.08.2024 erinevates mängupaikades üle Eesti

Meeletu (Saueaugu Teatritalu) 14.-22.08.2024 Saueaugu Teatritalus Läänemaal

Drag-etendus "Siinpool sood" (Tartu LGBT+) 15. augustil 2024 Karlova Teatris Tartus

Sammud (Eesti Draamateater) 16.–31.08.2024 rännaklavastus Tallinna linnaruumis (algus Eesti Draamateatri juurest). NB! Etendused on välja müüdud!

Osalusetendus lastele "Tartu kassilood" 17.08.2024 Tartu mänguasjamuuseumi sisehoovis

Rasmus ja Maria (Rae Kultuurikeskus) 24. ja 25. augustil 2024 Lehmja Tammikus Harjumaal

Onu Bella tähestik (Eesti Draamateater) 25.08-14.09.2024 Noblessneri valukoja Nobeli saalis Tallinnas

 

KOHTUMISENI TEATRIS!

Loe edasi

39 astet

 20. veebruaril 2024 Ugala külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Silver Kaljula

Kes mu raamatupostitusi loevad, on ilmselt juba aru saanud, et ma loen peamiselt psühholoogilisi põnevikke või krimiromaane. Ega ma ka filmimaailmas ei ütle heast spioonifilmist ära. Niisiis mõtlesingi ühe spioonikomöödia ka teatris ära vaadata. Kuigi olgem ausad, ega need klassikalised komöödiad kus tehakse allapoole vööd nalju ja kõik tegelased omavahel lootusetult segamini aetakse, mulle eriti ei meeldi. Peamiselt ei meeldi seepärast, et kõik on liiga etteaimatav ja naljad pole naljakad. Sageli jääb mulje, et kui hästi palju ropendada või teha hästi palju allapoole vööd nalju, siis ongi naljakas ja rohkem pingutama ei pea. Tegelikkuses on komöödiat lausa lust vaadata, kui see on hästi tehtud. Kahjuks ei taheta või osata head komöödiat hästi teha. Seda labast komöödiat tehakse Eesti teatrimaastikul minu hinnangul palju rohkem. Seepärast on mul tõsiselt hea meel, et Ugala lavastus “39 astet” on hästi tehtud komöödia, kus sain isegi mina südamest naerda (kusjuures mind on raske naerma ajada).

Ma leian, et spioonikomöödia on žanri mõttes ilmselt kõige õigem nimetus antud lavastusele. Sealt leiab kõige ehedamat spionaaži (sa ei tea kunagi keda võib usaldada ja keda mitte) ja samas on seal ka veidi Monty Pythoni või Charlie Chaplini stiilis komöödiat. Mingid stseenid meenutasid mulle isegi commedia dell´arte´t, peamiselt vist küll tegelaste koomilise hoiaku tõttu. Sest klassikalisele commedia dell´arte-le iseloomulikke tegelaskujusid (kui noored armastajad välja jätta) lavastuses polnud. Kuigi lavastuses räägiti, siis minu jaoks jäi sõnaline osa kuidagi tagaplaanile ja tundus, et sõnu kasutatakse vähem kui klassikalises sõnalavastuses. Teksti järgi toimus kogu tegevus Inglismaal ja Šotimaal ja see on kõigile teada-tuntud fakt, et šotlaste inglise keelest ei saa keegi teine peale nende endi aru. Seega oli minu meelest geniaalne lüke eestindatud versioonis panna šotlased rääkima Lõuna-Eesti murdes (ma tahaks väga väita, et tegemist oli võro keelega, aga kuna ma selles päris 100% kindel pole, jään Lõuna-Eesti murde juurde). Murdes rääkimine siis väljendas seda, et pealinnast saabunud peategelane ei mõistnud kohalike juttu ja vajas nn riigikeelset tõlget. Mulle kui lõunaeestlasele meeldis kohaliku murde kasutamine eriti (oleksid nad võinud ja mulgi murret kasutada). Ja olgem ausad, kui Soro ikka Põlvas murrakut rääkima hakkas, põhjustas see esiteks korraliku naeru ja teiseks sulasid nii mitmegi saalis viibinud inimese südamed, et Viljandis ka meie keelt rääkida osatakse.

Minu hinnangul ongi mitmetahuline komöödia ja viimase detailini lihvitud näitlejatöö peamine argument, miks seda lavastust vaatama peaks minema. Lugu räägib tüüpilisele spiooniloole kohaselt tavalisest inimesest, kes ootamatult kogu spionaaži keerisesse satub ning peab oma kodumaad hakkama pahade käest päästma ja saab seetõttu kangelaseks. Nagu ühele õigele spiooniloole kohane, on asjasse segatud ka ilusad daamid, sest maailma päästev mees on väga nägus ja kõik naised armuvad temasse. Minu jaoks lugu iseenesest jäi veidi nõrgaks ja seal polnud just väga palju ootamatuid keerdkäike, mida võiks ühelt spiooniloolt eeldada. Samas unustasin ma üsna sageli üldse ära, et asjal on ka mingisugune narratiiv, mida mööda tegevus toimub. Peamiselt unustasin spiooniloo seetõttu ära, et näitlejaid oli lihtsalt nii nauditav vaadata, et ma oleksin kasvõi ilma igasuguse omavaheliste seosteta šketsikava võinud samade näitlejate esituses vaadata. 

Tegelikult tundub mulle üldse, et Ugala teeb viimasel ajal väga häid lavastusi, või olen mina siis lihtsalt juhtunud nende parimaid lavastusi vaatama. Igatahes on nemad mulle viimasel ajal kõige suuremaid teatrielamusi pakkunud. Kui sellele lavastusele midagi ette heita, siis ainult seda, et lugu jäi kohati venima ja mida rohkem etenduse lõpu poole, seda vähem oleks näitlejate nn rollist välja astumisi näha tahtnud. Ma ikkagi usun, et kõik rollidest välja tulekud, kus näitlejad üksteise nimesid kasutasid või tegelaste tegevust kõrvalt kommenteerisid, olid ikkagi lavastajal nii mõeldud, mitte polnud kohapeal improviseeritud. Lihtsalt alguses oli see naljakas, aga lõpus tundus veidi venitamisena (kuigi natukene naljakas oli ikka veel) ja oleks tahtnud lihtsalt näha, millega kogu asi lõpeb. Näiteks üsna etenduse lõpus küsis Martin Milli kehastatud tegelane parajasti dekoratsiooni taga riideid vahetavalt Aarne Sorolt “Soro, kaua sul veel läheb?”. Saades vastuseks et 10-20 sekundit veel, otsustati just mängitud stseeni aegluubis korrata, et aega viita. Jah see oli naljakas, aga kohati tekkis küsimus, et miks seda ikkagi praegu vaja on (ma mingil põhjusel kahtlustan, et tegelikult oli Soro valmis ja see oli lihtsalt sisse kirjutatud, aga mine sa tea). Huumori mõttes oleks võinud nad kohe antud stseeni aegluubis mängida, oleks veidi efektiivsem olnud igas mõttes. Jah ma tean, et sageli ongi komöödiates peamiseks nalja tegemise mooduseks sama tegevuse kordamine või tempo muutmine, aga mingil hetkel tundus, et seda oleks veidi vähem võinud olla. Seda näitas ka etenduse kestus. Kui etendus oleks pidanud lõppema u 21.30, siis tegelikkuses lõppes see vist peaaegu 15min hiljem. Järelikult millegagi näitlejad laval siiski venitasid. Tegelikkuses oli see minu silmis ka ainus tõrvatilk meepotis kogu etenduse jooksul.

Nüüd tahaksin kogu etenduse kõige parema osani jõuda ja selleks on näitlejad. Laval oli kokku neli näitlejat - Martin Mill, Marika Palm, Tarvo Vridolin ja Aarne Soro. Lisaks tegid episoodilisi rolle statistidena nii kostümeerijad, grimmeerijad kui lavamehed. Ma isegi ei jõua kokku lugeda kui mitu erinevat tegelast kogu loos oli (vihjeks võin öelda, et ikka väga palju). Peamiselt mängisid erinevaid tegelasi Aarne Soro ja Tarvo Vridolin. Mitmeid rolle oli ka Marika Palmil, kuid võrreldes Soro ja Vridoliniga oli temal ikka väga vähe erinevaid rolle ja palju aega tegelaskujude välimuse muutmiseks lava taga. Soro ja Vridolin suutsid korraga kehastada laval umbes 5-6 tegelast, kusjuures erinevaid tegelasi kujutati erineva mütsi pähe panekuga. Eriti märkimisväärne on see, et mütse vahetati kiiremini kui ühe sekundiga. Kes tahab andekate näitlejate muundumisvõimet näha, siis võite postituse lõpus olevalt lavastuse lingilt fotogaleriid vaadata. Ütlen etteruttavalt ära, et päris mitme pildi peal on just Soro ja Vridolin, kasutades lihtsalt erinevaid parukaid, habemeid ja jakke (kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegemist on täiesti erinevate inimestega). Ja ükski tegelane polnud eelmisega sarnane. Kõik rääkisid erineva hääletooniga ning liikusid erineva kehahoiakuga. Nii kiire muundumine ja nii väheste vahenditega (vahel pandi habe ette lausa laval publiku silme all ja see oli ainsaks tegelast määravaks tunnuseks) on näitlejatöö meistriklass. Juba ainuüksi selle vaatemängu pärast tasub “39 astet” vaatama minna. Ampluaa, keda Vridolin ja Soro kehastasid, ulatusid politseinikest kuni naisteni ja sinna vahele jäid nii küla- kui ka härrasmehed, vanameestest rääkimata.

Kuigi Soro ja Vridolin kehastasid ka naisi, tegid nemad rohkem episoodilisi rolle, need naiste rollid, mis olid peategelase seisukohast kõige olulisemad (kes temasse ära armusid, või kellesse tema ära armus), olid kõik Marika Palmi kanda. Veidi tundus, et trupi ainsa naisena (jättes lavatagused naised välja) oli Palmi ülesanne laval olla graatsiline, õrn ja veetlev ning meeste ülesandeks jäi nalja tegemine. Peaosalist kehastanud Martin Mill oli see, kes kogu show juhtis. Minu meelest on Mill väga hea karakternäitleja ja kui teised olid naljakad erinevates rollides, siis tema sai olla see koba peategelane, kellel kõik asjad maha kukuvad või kes igale poole vastu koperdab. Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli tema ka see, kes kõige rohkem nn rollist välja tuli ja teiste tegevust kõrvalt kommenteeris, pakkudes seeläbi publikule nalja.

Põhjus, miks mulle tundus justkui ma vaataksin huumorishowd, mitte teatrilavastust oli kindlasti ka selles, et laval kasutati pigem vähem lavakujundust ja kostüüme. Iseenesest oli see hea just selleks, et näitlejate meisterlikkus paremini esile tuleks ja kõik vaatajad said endale täpselt sellise lavakujunduse välja mõelda, mis neile meeldis. Kõige enam meeldis mulle lava tagumises osas olev hele kangas, mis oli lamipirnidega ümbritsetud (postituse päisepildilt näete veidi). Ühelt poolt lõid kollased lamipirnid mulje millestki suursugusest ja teisalt võimaldas hele kangas varjude ja statistide abil luua stseene lendava lennuki eest põgenemisest ning rahvarohkest peost. Kui ma ütlesin, et lugu iseenesest polnud minu hinnangul piisavalt spioonikas, siis helikujundus oli spioonikale sobilik ja tekitas tunde nagu ma oleks kinos ja vaataks järjekordset Bondi filmi. Ehk siis täpselt see emotsioon, mida oli vaja.

Kokkuvõtteks jäin mina väga rahule ja soovitan kõikidel teistel ka sammud Ugala poole seada. Kui minu sõnadest jääb väheks, et tegemist oli suurepärase lavastusega, siis fakt, et puberteediealised kooliõpilased vaatasid vaikides laval toimuvat, peaks iseenda eest rääkima.

Head teatrikuu algust!

 

Lavaversiooni autor: Patrick Barlow

Tõlkijad: Külli Seppa ja Anne-Ly Sova

Lavastaja: Sander Pukk

Kunstnik: Annika Lindemann

Helilooja ja helikujundaja: Veiko Tubin

Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Osades:

Martin Mill – Richard Hannay

Marika Palm – Annabella Schmidt, Pamela, Margaret

Aarne Soro – kõik ülejäänud rollid

Tarvo Vridolin – kõik ülejäänud rollid

Statistid: Aili Nohrin, Grete-Liis Oja, Annika Mänd, Merle Liinsoo, Siim Villem Vester ja Kaspar Laanisto

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi

Raamatud 2024: Veebruar

Sel kuul sain lõpuks lugeda päris mitut raamatut, mida olen nende ilmumise ajast alates lugeda tahtnud, kuid raamatud on kogu aeg raamatukogudest välja laenutatud. Seega olin rohkem kui elevil. Kahjuks pidin nii mõneski pikalt oodatud raamatus pettuma.

1. Adam Kay "Tsenseerimata" – Olen enda teada kõik Adam Kay eestikeelsed raamatud läbi lugenud ja siiani on kõik mulle meeldinud. Selle raamatu lugemist ootasin pikisilmi ja kui raamatuhunniku kätte sain, alustasin koheselt selle raamatu lugemisega. Kuigi raamatu alapealkiri ütleb, et raamat räägib arstist, kellel said patsiendid otsa, lootsin ma raamatust lugeda ikkagi musta huumoriga varustatud lugusid patsientidest. Kahjuks oli seda osa raamatus väga vähe. Rohkem keskendub raamat sellele kuidas Adam Kay oma elu elab pärast arstikarjääri lõpetamist. Jah, ka see võiks inspireeriv olla, kuid mind tema lugu ei kõnetanud. Üldiselt ma pole homofoob, kuid tema liigsed peenisenaljad olid häirivad (Kay tunnistab raamatus, et ta on gay ja räägib minu jaoks häirivalt palju oma peenise raseerimisest, kujust ja pikkusest). Pigem jättis raamat mulle punnitatud mulje ja nagu juba üks minu Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud kunagi ammu ütles, siis ükski punnitatud asi pole hea. Eelkõige just huumori mõttes punnitatud. Seega pettusin raamatus tõsiselt, sest humoorikate meditsiinilugude asemel leidsin end lugemast ühe vaesunud gay jutustust sellest kui raske on ühiskonnas olla gay ja mitte töötada arstina. Iseenesest on see okei, aga see polnud minu hinnangul vaimukalt kirjutatud, vaid lihtsalt üks pidev soigumine. Ja äärmiselt pikad joonealused märkused olid ka häirivad. Ehk siis üsna tõsine pettumus ja teistel Kay varasemate raamatute austajatel pigem lugeda ei soovita.

2. Ivo Parbus "Lembitu Kuuse kuld" – Lembitu Kuuse oli ja on siiani spordikommentaatorite legend. Ma kujutan vahel siiani ette, kuidas tema praegusi laskesuusavõistlusi kommenteeriks. Aga ega ma Lembitu Kuusest kui inimesest väga midagi ei teadnud ja seega otsustasin seda lünka raamatu abil täita. Ma ei saa öelda, et tegemist oleks klassikalise elulooraamatuga, sest raamatus pole kogu Kuuse elu kronoloogilises järjekorras. Pigem ongi raamatus erinevad inimesed sõna saanud ja Kuuset inimesena kirjeldanud. Seal on nii Lembitu Kuuse pereliikmeid, sõpru, tuntud sportlasi, treenereid kui ka poliitikuid ja ärimehi. Lausa uskumatu kui paljude inimestega Kuuse läbi käis. Ja läbi käimine oli ikka sellisel tasandil, et inimesed oskasid Kuuse kohta pika iseloomustuse anda. Tõeline rahvamees. Kuna mulle elulugusid lugeda meeldib, siis jäin raamatuga rahule. Kõik kes tahaksid omaaegset telelegendi paremini tundma õppida, võiksid raamatut lugeda. Aga raamatut lugedes on oht, et tekib soov kunagisi spordi eredamaid hetki uuesti üle vaadata.

3. Katrin Kaarep (koostaja) "Chuck Norrise anekdoodid" – Ma olen üles kasvanud selliste seriaalidega nagu „A-rühm“, „MacGyver“, „Knight Rider“ ja „Walker Texase korravalvur“. Kui internet Eestis veidi laiemalt levima hakkas ja me endale esimese internetiga arvuti saime koju, leidsime vennaga välismaa veebilehekülje kuhu olid inglise keeles koondatud Chuck Norrise anekdoodid. Oi me lugesime neid üksteisele ette ja see oli nii äge. Kui mõni nädal tagasi nägin, et kirjastus Tänapäev on Chuck Norrise anekdootide kogumiku eesti keeles välja andnud, pidin selle raamatu endale ostma. Lihtsalt vanade aegade mälestuseks. Kuigi peab tunnistama, et ega need naljad praegu enam nii naljakad ei tundunud kui nooruses. Eks ole neid aastate jooksul juba korduvalt kuuldud ka. Kõige suurem pettumus oli muidugi see, et see raamat nii väikene on. Tõeline taskuformaat. Arvestades seda, et neid anekdoote muudkui juurde luuakse, oleks võinud ikka veidi suurema raamatu teha. Kuuldavasti pidi raamat müügiedetabelite tippudes olema, ju siis on minusuguseid hulgim.

4. Anthony Horowitz "Sõna on mõrv" – Ostsin selle raamatu Rahva Raamatu nn raamatu pimekohtingu kampaania ajal. Tegelikult vist on pimekohting raamatuga Apollo kampaania, aga Rahva Raamatus on sarnane kampaania – raamat on ära pakitud ja kirjelduse järgi saab igaüks endale meeldiva raamatu välja valida. Ma valisingi selle raamatu peamiselt selle pärast, et kirjeldus lubas, et Jaan Martinsoni sõnul on tegemist vägagi põneva ja hõrgu krimiromaaniga. No ja Martinson on ju Eesti krimiraamatute ekspert. Alguses tundus, et raamat pole midagi erilist. Järgmisel hetkel ei saanud ma enam aru, kas tegemist on reaalse juhtumiga või ikkagi väljamõeldisega, sest üheks peategelaseks oli raamatu autor ise. Siis hakkas ikka asju ka juhtuma ja nagu ikka läks raamat nii põnevaks, et ega muud elu väga enam elada ei tahtnudki enne kui raamat läbi saab loetud. Seega julgen krimiraamatute austajatele soovitada. Veidi teistmoodi süžee ja kogu lugu pole nii etteaimatav. Ma praegu jätan teadlikult selle ütlemata kui palju siis raamatus fantaasiat ja kui palju tegelikkust oli (või kas üldse oli), muidu pole teistel huvitav lugeda.

5. Mati Narusk "Võta päev sülle" – Kui ma jaanuaris ütlesin, et leidsin veel sugulaste kirjutatud raamatuid, siis pidasingi Mati Naruskit silmas. Raamatut lugedes selgus aga siiski kurb tõsiasi, et tegemist on minu sugulase nimekaimuga. Sellest hoolimata lugesin raamatu läbi. Tegemist on kunagise telemehega, kes on ajakirja „Elukiri“ ka jutukesi kirjutanud. Just need samad jutukesed ongi nüüd raamatuks koondatud. Kuna ma pole päris „Elukirja“ sihtgrupp, siis jäid jutukesed minu jaoks veidi igavateks. Eks need sellised paari leheküljelised jutukesed ole ka. Ega mingit lugemiselamust siit ei saanud, aga pigem oli tegemist põhimõttega, et kui raamat sai raamatukogust võetud, tuleb läbi lugeda. Õnneks oli raamat hästi lühike ja läbi lugemiseks kulus umbes tunnike.

6. Jonas Jonasson "Prohvet ja idioot" – See oli siis see teine raamat, mille lugemist ma pikka aega oodanud olin ja veidi pettuma pidin. Ilmselt olen ka kõik Jonas Jonassoni eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugenud. Siiski „Saja-aastane kes hüppas aknast alla ja kadus“ oli minu jaoks kõige esimene ja kõige humoorikam. Teised raamatud on selles mõttes juba igavamad olnud, et süžeeliin on peaaegu kõigil sama. Mingitel segastel asjaoludel saab kokku punt inimesi, kes omavahel tavaelus üldse kokku ei saaks ja asuvad mingile missioonile. Enamasti kulgeb missioon läbi kogu maakera ja viib neid kokku erinevate tegelastega ja hoolimata sellest, et reisiv seltskond pole kõige targem, tulevad nad alati kõigest puhtalt välja. Nii ka sel korral. Kuna sel korral oli maailmakuulsaid tegelasi (nt Obama) kaasatud vähem, polnud lugu minu jaoks nii naljakas kui varasemad lood. Ilmselt mõjus ka see, et kõik raamatud on samas stiilis ja huvitavaid sisupöördeid on autoril minu jaoks vähem, sest kõike seda on ta varasemates raamatutes juba kasutanud. Siiski oli raamat piisavalt humoorikas, et head ajaviidet pakkuda. Ja Vanemuise samanimeline etendus tuleb ka kindlasti ära vaadata.

7. Sarah Vohra "Meelemeedik" – Ükski kuu ei saa mööduda ilma eneseabiõpikuta. See konkreetne raamat jäi vist kunagi raamatupoes silma ja tol hetkel tundus, et mul on seda väga vaja lugeda ja nii ta mu lugemisnimekirja sattus. Praegu tundus, et kogu see jutt, mis raamatus kirjas oli, on mulle juba teada ja midagi uut raamat mulle juurde ei andnud. Alguses tundus, et raamat läheneb vaimse tervise hoidmisele viie meele (haistmine, kompimine, maitsmine, nägemine ja kuulmine) kaudu, kuid lõpuks tundus mulle, et ega neid meeli enam väga ei eristatudki. Selles mõttes, et alguses keskendus autor väga konkreetselt kindlale meelele (nt nägemine) ja selle meelega seotud harjutustele, aga lõpus hakkasid harjutused juba kõik segunema. Nendele, kes enese vaimse tervise teemadega tugevalt tegeleda tahavad on raamat selles mõttes hea, et seal on hästi palju harjutusi, mida teha ja töövihikulehed, kuhu saab igasuguseid asju üles kirjutada. Mind pigem jättis praegu see raamat ükskõikseks.

Sel korral siis sellised raamatuemotsioonid. Arvestades seda, et mul oli kuu alguses puhkus, oleks tahtnud tunduvalt rohkem raamatuid lugeda, aga kogu aeg on kõike nii palju teha, et ei jõua nii palju lugeda kui tahaks. Ilmselt kevadel jääb lugemiseks veelgi vähem aega, sest ilmad muutuvad ilusamaks ja valgemaks ja ma tahan järjest rohkem aega õues veeta.

Loe edasi